Aleksandr Gromov

Kuna Tilk asub tähtsate hüperväravate läheduses, on sellele ehitatud hiiglaslikud ujuvad jaamad kosmosesüstikute vastuvõtuks ja lähetamiseks. Kuid planeet pole ühtne. Pool planeedist on Maa valduses, ülejäänud osa on jaotatud kolme erneva kolooniate konföderatsiooni vahel. Osapooled on vaenujalal, kuid kuidagimoodi püsib hambuni relvastatud tasakaal. Suurim baas on Maa sektoris, ja see kannab nime Ujuk. Just sinna saadetaksegi aega teenima noor allveevägede leitnant Philipp Alvelo. Pahaaimamatult satub ta mitme salateenistuse huvide lõikumispunkti.

Seikluslikul foonil areneb aegamööda ka esimeses romaanis üles võetud põhiteema - nn. "mustad laevad" ja nende (agentide) tegevus. Gromovile omaselt mustas värvis puudust ei ole, eriti romaani lõpupoole. Hindeks kindel viis.

Käesoleva romaani hindamisega olen ma parajas kimbatuses. Kahtlemata on ta parem kui ”Narabotka na otkaz”, millele ma nelja väänasin. See tilgakujuline planeet, ”mille tahke tuuma moodustasid uppunud allveelaevad”, oli tõsiselt geniaalne tegevuspaik. Kohati võttis ikka kohe nurruma suurest rahulolust ;)

Teisest kyljest on romaani temaatika mitmeid kordi mujal läbi võetud ja seeläbi ykskõikseks jättev. Kolmandaks ei meeldinud mulle yldse see järsk kannapööre romaani viimase kolmandiku alguses, kus sisuliselt oli vahele topitud yks peatykk eelmisest romaanist ja edasi läks kõik samade fyysiliste isikute, kuid teiste nimede ja teiste isiksustega.

Pärast pikka kaalutlemist panen hindeks pika miinusega viie. Yldarvestuses hea ja tugev asi. Gromov, samas, suudab paremini.

Viis on siiski pigem nõrk, kui rasvane.

Paistab et Gromoviga kipub minu puhul nii olema, et kui raamatu kätte saan siis loen kiiresti läbi ja hakkan pärast seda osa raamatust otsima, mis ei meeldinud. Tundub, et sellepärast, et nii mornid teosed ei saa ju nii head olla.