Teismelisrobinsonaade on ulmes varemgi ette tulnud. Heinleini "Tunnel In The Sky", mingil määral sinna alla ehk ka Lukjanenko "Rõtsari soroka ostrovov". Käesolev teos on neist mõnevõrra räigem..
Nelikymmend aastat tagasi juhtus yhe reisilaevaga väike äpardus, mille tagajärjel too maandus mingil asustamata kui esmapilgul eluks igati kõlbulikul planeedil. Paari järgneva kuu järel surid kõik täiskavanud. Järele jäid ca 30 eelsugukypset jõmpsikat.
Möödusid aastad. Need lapsed ei vananenud. Kes kui vana oli, noorim kolmekuune, vanimad 13 aastased.. Nii nad jäidki. Ainult aastad möödusid. Nelikymmend pikka aastat.
Elu tollel planeedil pole kerge. Toitu kohalik loomastik/taimestik eriti ei paku. Hing hoitakse endal sees ainesyntesaatori abil, milles muundatakse kohalikku turvast vastiku maitsega pastaks. Syntesaatori kasutegur on näruselt madal ja turba kaevandamine ränkraske orjatöö.
Võimuohje hoiab enda käes kadunud kapteni poeg Stefan. Selline, 13 aastane vananev diktaator, keda kõik vihkavad ja kelle võim baseerub isa vanal pystolil. Opositsiooni liidriks on karismaatiline Peter. Ydini jõuline, progressiivne ja rahva austuse ning armastuse pälvinud kuju.. kes tahab ka diktaatoriks. Kunagi olid nad Stefaniga sõbrad.
Vaat siis milline vahva kolmnurk - keskkond, inimesed ja võim. Veel vahvamad on erinevate tegelaste poolt lausutud asjakohased mõtteterad..
Teisest kyljest jäi mulle absoluutselt hämaraks see, mispärast oli siia vaja neid autori minavormis dialooge "kaugelt tulevikust pärit pealtnägijaga"? Esiteks ajasid nad mind kui lugejat vähemasti alguses ysna segadusse ja teiseks puudus nende järele imo lihtsalt igasugune vajadus.
See selleks. Tugev lugu! Ja tundub et ka tugev autor.