Aleksandr Gromov

Inimkond on yks pagana visa hingega liik. Elab yle kohutavaid katastroofe. Kannatab. Siis paljuneb jälle imekiiresti yle kogu saadaoleva territooriumi nagu tirtsuparv. Sõdib omavahel. Siis jälle lepib omavahel ära. Ja niimoodi juba mitu tuhat aastat järjest. Vahepeal on inimkond siginud yle terve kosmose. Siis aga leidis aset suuremat sorti sõda ning kõik asustatud planeedid paisati yrgaega tagasi.

Möödus veel tuhatkond aastat..

Yhel kauge päikese ymber tiirleval planeedil elavad inimesed. Hästi elavad. Kõik eluks vajalik kasvab enam-vähem iseeneslikult puu otsas ja toidupuudust ei tunta. Jahimehed käivad puhkpyssidega metsas rohkem lõbu pärast. Kohalikud telepaadid aga harrastavad pisut ohtlikku, kuid muidu igati vahvat spordiala - draakonite ”ärasosistamist”. Sisendavad tohutusuurele lihasööjale dinosaurusele, et too on unine ja meelitavad ta nagu kuutõbise kylaväljakule, kus loom vaikselt magama pannakse ja seejärel kogu kyla rõõmuks vardasse aetakse ning nahka pistetakse.

Sõdu tollel planeedil ei tunta. Isegi väiksemad kuriteod on erakordselt haruldased. On kyll omajagu anakronistlik institutsioon - politsei, kuid selle põhiliseks funktsiooniks on täita spordivõistlustel kohtunike kohuseid.

Yhesõnaga - kõik on õnnelikud. Välja arvatud noor kytt Leon. Traagilise saatusega mehe hädade põhjuseks on tema kadunud venna paks, rumal ja riiakas naine. On nimelt kombeks, et yhe venna hukkudes võtab teine neist esimese naise oma maija. Ega tollel kriiskajast mooril oma kahe alaealisest huligaanist pojaga kuhugi mujale minna olekski. Leonil aga läks kõige selle pärast vett vedama tema noorpõlvearmastus kaunitar Filinaga. Lisaks kõigele viskas keegi hommikul kiviga sisse tema maja akna. Ja Filina ytles et läheb teisele kytile mehele... Leon on murtud mees.

Samal ajal, sama planeedi orbiidil, valmistub Maa kosmoselaevastiku au ja uhkus, mõistuslik aktiivsest mateeriast liider-korvett oma väikesearvulise kuid erakordselt muteerunud semi-kyborgse meeskonnaga uue, asustamata kuid asustamiskõlbuliku planeedi hõlvamiseks. Igasugune terraformimine algab teadagi sellest, et kohalik biosfäär hävitatakse ning planeet steriliseeritakse. Selleks saadetakse planeedile paarkymmend autonoomset puhastusrobotit.

Meeskond on elevil ja täidab usinasti oma tööylesandeid. Välja arvatud I-Fron, kodakondsuseta, ”piiratud väärtusega isik”, kelle osaks laeval on kõige mustemad tööd ja keda kõik teised pahatahtlikult kiusavad ning mõnitavad. Ainus milest I-Fron unistada oskab on see, et teised ta kasvõi hetkekski unustaksid, nii et ta ennast pisutki välja saaks magada. Ja et ei kiusaks, kasvõi natuke aega..

Planeedile saadetud autonoomsed Puhastajad maanduvad ja alustavad oma tööd. Hõredalt paiknevaid pärismaalaste kylasid peetakse mingiks kohalikuks, alaarenenud eluvormiks. Allapoole piiri, millest alates tuleks neile vähimatki tähelepanu pöörata.

Üks Puhastajatest, numbriga 9, maandub Leoni kyla lähistel. Masinale peale sattunud kyttidest pääseb yks suitseva nahaga tulema. Uue hirmuäratava looma tapmiseks korraldatakse jahiretk. Osa võtavad kõik kyla mehed. Tagasi tulevad vähesed.

Seejärel kutsuti abi ymberkaudsetest kyladest. Seitsme kyla kyttide yhendatud jõud, koos ärasosistatud draakonitega ryndavad aparaati. Kaotused on kohutavad. Aparaat aga ei pane neid õieti tähelegi, vaid meisterdab kohalikest metallidest lendavaid abipuhastajaid, kes tema ymber tuhaksõletatatud territooriumi laiendavad.

Yks abipuhastajtest satub Leoni kylasse. Enamik rahvast pageb, kes kuhu saab. Vähesed kytid yritavad masinat puhkpyssidest tabada. Leoni nool tabab märki, aparaat kukub alla ning plahvatab. Leon Luuserist saab kangelane - Suur Laskur Leon.

Kõik see värk oleks just nagu ysna lihtne ja standartne - kosmoseooper koos barbaarsusesse langenud planeetide ja muu juurdekuuluvaga. Aga ei! Gromov kurinahk on jälle paraja meistritööga maha saanud. On traagikat ja põnevust ja head nalja, ja on lõpp, mis (taotluslikult!) etteaimatav, kuid sellegipoolest kõik pea peale pöörab.

Pisut kummaline, kuidas autor selle parajalt painajaliku loo säärase naljatleva kerglusega kirja on suutnud panna. Ma pean ennast justkui musta huumoriga hästi läbi saavaks inimeseks ja Gromovi julmavõitu tekste olen ennemgi lugenud, kuid sedapuhku tekkis alguses ausaltöelda kerge võõristus.. mis stoorisse sisse elades muidugi tasapisi yle läks. Seepärast justkui ei teagi kas soovitada või mitte..

Igal juhul on Gromovi näol tegemist minu eelmise/selle aasta parima leiuga. Tänud loomulikult Jyrkale, kes siinsinatses BAAS-is temast juttu tegi. Head lugemist.

Kuid idüllil tuleb lõpp - saabuvad maalaste teised järglased, kes on suutnud taastada oma kunagised tehnilised oskused ja kes lihtsalt valmistavad endale ette uut eluruumi. Selleks on aga vaja elukõlbulik planeet eelkõige desinfitseerida - ja kohalik rahvas ei ole nende silmis midagi enamat kui näiteks sipelgad või ussikesed - hävitamisele kuulub kõik elusloodus.

Ega vaestel "aborigeenidel" polegi mingit pääsemise lootust, jõud on liialt ebavõrdsed. Kuid ometigi üritatakse end kaitsta. Aga kuidas? Keegi ei oskagi ju sõdida, keegi ei teagi, misasi on üldse sõda. Ja siin kerkibki esimene valusatest küsimustest - kui kaugele võib minna vanade, karmide, jõuliste ja halastamatute oskuste/teadmiste taastamises, isegi juhul, kui kaalul on mitte ainult iseenda, vaid kogu oma inimkonna olemasolu. Ja teine, sama valus küsimus - kui kramplikult võib kinni hoida oma olemasolevast võimust, isegi teades, et see ei too mitte midagi head, otse vastupidi.

Leon astubki mööda seda teed - alustades lihtsa jahimehena, olles vahepeal suur juht, kuid lõpp viib (vist, kauges tulevikus), samasse kohta, kust alustasid vallutajad.

Valus ja võimas raamat, igati Gromovi romaanide stiilis. Romaani lugemise ajal oli mul omamoodi kahju - tolle ajal teadmiste järgi oli see viimane minu poolt lugemata Gromovi teos. Praegu aga avastasin rõõmuga, et vahepeal on ilmund veel üks jutt, ning siiralt loodan ja ootan, et peagi tuleb ka uusi romaane.

Hindeks muidugi viis, ja tugev viis.

""Aga miks?!" hüüdis ta. "Miks on inimesed loodud selliselt, et kriitilises situatsioonis on neil pääsemiseks ainus võimalus just SEE? Miks?!.. ""

Tõepoolest...