Kuigi jutu teine pool keerab realistlikuks, pidas üleloomuliku kirjasõna suur asjatundja Peter Haining vajalikuks panna see jutt kogumiku «The Supernatural Tales of Sir Arthur Conan Doyle» avalooks.
Tõsi ta on: jutu esimene pool on enam kui korralik tondilugu... meeleolu on paigas ja puha... siis tuleb jutu teine pool, mis alguses meeleolu nullib ja siis veel lõpus asja päris jandiks pöörab.
Erinevalt Peter Hainingist mina seda üleloomulikuks looks ei pea... paljugi, mis lollidele inimestele viirastub ja mida nad uskuda tahavad. Tekst ei ole ulme ja saaks selle kompositsioonilise segapudru eest isegi kahe, aga kuna see jutuke oli autori debüütlugu, siis võib kolme akadeemiliste põhjenduste najal ära panna küll.