Raamat kahe muumiajutuga (a 62,5 EEK). Teadupärast on võrdlemisi vähe ilukirjanduslikke tekste ja filme, kus muumiad vaikselt ja kombekalt surnuna püsiks. Ei, ikka kipuvad nad ellu ärkama ja ringi tatsama, korralikke inimesi ehmatama ja muud moodi oma antisotsiaalseid tundeid välja elama. Kogumiku esimeses loos (Kirst nr 249) peab üks Oxfordi üliõpilane ühikas elusat muumiat, kes tema vaenlasi nuhtlemas käib. Teises jutus kohtume Louvre’is muistse egiptlasega, kes 4000 aastat tagasi end elusalt mumifitseeris ja otsib nüüd surma, et katku surnud kallimaga hauataguses maailmas ühineda. Esimene jutt on vägivaldsem, jõhkram, novellilaadsem ja viimistletum ja sarnaneb rohkem klassikalisele inglise tondijutule. Meenub nagu oleksin näinud ka selle järgi tehtud filmi. Teine tekst (Thothi sõrmus) on ehk mõneti sündmustevaesem ja lüürilisem, õudusjutuna ehk mitte kuigi õnnestunud.
Kirstujutt meeldis ka sellepärast rohkem, et Doyle on siin rohkem omas elemendis, usutavat õhustikku aitavad luua meditsiinialased teadmised ja Oxfordi džentelmen-üliõpilaste miljöö. Mõned süžeenõksud on kahltaselt sarnased Baskervillide peni romaaniga...
Üle “kolme” ei mõista aga sellele kõvade kaanega vihikule anda. Õudusjuttudena pole need lood mingid etalonid ja Conan Doyle’i ei pea me klassikuks mitte nende muumiajuttude pärast. Võib-olla olid ka minu ootused kõrgemad ja raamatu hinnale vastavad, sest ei kohta just tihti kogumikku, milles ühe jutu hinnaks on 62,5 krooni.