Ei ole midagi muud öelda kui kaks head raamatut koos.
1.
1
4.0
2.
33
4.697
4.
23
3.87
1.
1
5.0
2.
5
2.8
1.
1
3.0
4.
3
3.667
7.
1
5.0
8.
2
3.0
9.
2
4.0
10.
1
5.0
13.
1
3.0
14.
2
3.0
16.
1
2.0
17.
2
4.5
19.
2
3.0
20.
2
2.5
21.
2
3.0
22.
2
3.5
23.
9
4.667
26.
2
3.5
27.
5
3.0
32.
2
4.0
33.
2
4.0
34.
1
2.0
40.
3
3.0
41.
3
3.333
6.
9
4.667
10.
2
4.0
11.
1
4.0
12.
2
3.0
13.
1
3.0
(kogumik aastast 1958)
eesti keeles: Tallinn, ERK, 1958 (Seiklusjutte maalt ja merelt)
Ma ei tea, kas ma näiteks 18. aastaselt oleksin sellest raamatust nõnda vaimustunud, eriti veel siis kui see oleks olnud esimene lugemine. Mina lugesin seda raamatut paraja teismelise jõmmina ning siis oli TASE! Tükk aega oli see minu jaoks autori tippraamat... hiljem tuli sinna kõrvale Sherlock Holmesi romaanide kogu... märksa hiljem sain aimu ka Arthur Conan Doyle`i ajaloolistest seiklusromaanidest... ning mingid närused kümme aastat tean ma alles seda, et Arthur Conan Doyle on ka suurepärane õuduskirjanik!
Siinarvustatav eestikeelne köide võtab oma kaante vahele kokku autori kaks kaalukamat pikka ulmeteksti. Sealjuures on «Kadunud maailm» tegelikult ju terve ulme alaliigi nurgakivi... loomulikult ei leiutanud Arthur Conan Doyle seda ulme alaliiki, kuid igasugune väljasurnud (suurte) elajate ja metsikute paikade ulme võlgneb suure osa oma köitvusest küll Arthur Conan Doyle`ile. Vaadates vaid seda, kui arvukalt on sama skeemi (ja isegi sedasama süzheed) tagantjärele pruugitud... pooltele raamatutele tuleks Doyle`i nimi kindlasti kaanele kaasautoriks panna!
«Maracoti sügavik» pole ehk sedavõrd klassikaline tekst, kuid omajagu teedrajavat tähtsust omab ka see ning kindlasti on antud romaan mäekõrguselt üle kõigist teistest Arthur Conan Doyle ulmeromaanidest, «Kadunud maailm» loomulikult välja arvatud.
Et autoril sünnist möödub täna 141 aastat, siis täidab see arvustus ka sellise omapärase õnnitluse osa.
Tegu on juhtumiga, kus yldine hinne on tuntavalt k6rgem kui m6lema jutu hinded ja seda p6hjusel, et teatavasti "need kes ei mäleta ajalugu elavad tulevikuta". See t6de kehtib kindlasti kirjanduse ja ERITI ulmekirjanduse juures. Jah, ideed tunduvad takkatraavi vaadates lapsikud. Jah, nii m6negi lahenduse ja väite puhul tahaks appi karjuda isegi mitte väga kindel olles, millise j6u poole pöörduma peaks. Aga... Kas me saame väita, et tänane ulmekirjandus oleks selline kui poleks olnud neid vanu tegijaid? Mida ma tahan öelda on, et hoolimata teatud isendite seniilsusest tuleks hallpäid austada ja kulupäid kummardada.