Äsja kirjastuselt " Fantaasia" sarjas " Klassikalisi seiklusjutte" ilmunud Doyle`i ulmejuttude kogu " Suur Keinplatzi eksperiment" kolmas ja viimane lugu. Õudusloo minategelaseks on mingi mees, kes jutustab oma sõbra John Barrington Cowlesi kurvast saatusest. Too abiellus salapärase ja julma iseloomuga kaunitariga, kelle üks kihlatu oli enne abiellumist salapäraselt hukkunud ning teine kihluse katkestanud. Naisel näib olevat mingi müstiline taust, tal ilmnevad hüpnootilised võimed, mille ees isegi avalikku etendust andes rahvaga kohtuv kuulus Mesmer on taanduma sunnitud jne. Millestki ( ? ) ränga psühhotrauma saanud Cowles katkestab kihluse fuuriaga, ent see teda ei päästa...
Niipalju siis sisust. Ütlen kohe ära, et heaks on seda lugu raske pidada. Lõpplahendus on justkui kopeeritud Doyle`i varasemast loost " " Põhjanaela " kapten " , ainult et Arktika asemel leiab see aset otimaal. Sihilikult sogaselt kirjapandud loost ei saa kordagi aru, et mis selle naisega siis ikkagi mäda on. Vihjamine võib kasuks tulla Lovecrafti-laadis tekstide puhul, ent siin näib sogamine lihtsalt tüütuna. Ei ole õudne ja vaevalt oli ta seda ka 122 aastat tagasi. Vaevalt, et tõlkimine ennast ära tasus.