Selle jutustusekirjutamisajal Doyle veel spiritismi ei uskunud, kuid oli juba ära pööramas. Loos toovad paranormaalsed jõud hukatust ratsionaalse mehe korrapärasesse ellu. Peategelaseks on neljakümne nelja aastane tuntud füsioloogiaprofessor, kes on üsna skeptiline kõige parapsühholoogilise suhtes. Ta ei usu hüpnoosi, mesmerismi ega mõtete ülekandesse. Aga paraku! Juba loo algul tõestatakse talle (vanatüdrukust preili Penclosa poolt), et see kõik on olemas. Ja kui veel vanatüdruk temasse armub, muutub ta elu täiesti põrguks. Seda jubedust Doyle kirjeldabki. Meeldivalt jube lugu. Hindeks 5-.