Tuntud jalgpallur teeb avarii. Mehe seisukord on lootusetu ning õige pea ta surebki haiglas... arstid ei suuda vaid ühte mõista, et miks mehe süda korrapäraselt edasi lööb? Lahkamine näitab, et tuntud jalgpalluril on tehissüda. Loo minategelane (organisatsioon kuhu ta kuulub jääb üsna segaseks, aga kodanik omab sõjaväelist auastet) asub asja uurima...
Jutu teeb heaks just see muhe tshehhi koloriit, sest kuigi jutt on üsna traagilise tooniga, ei tekita see siiski lugedes mingit musta masendust. Lummab ka jutu asjalik toon, sest arstid, sportlased ja (vastu)luure töötajad ongi pigem sellise kaine meelelaadi esindajad. Nelja panen jutule eelkõige kahel põhjusel: minuarust polnud jutul lõppu ning pole see ka autori parim lugu.
Jaroslav Veis on üks tuntumaid tshehhi keskmise põlvkonna ulmekirjanike ja -tõlkijaid, ka on ta aktiivne fänn ja ulmeelu organisaator. Antud jutuarvustas tähistab muu hulgas ka autori sünnipäeva!