(lühiromaan aastast 1929)
Loomulikult tormasin siis kohemaid lugema uuemat ja vanemat ulmet. Beljajev kuulus nende viimaste hulka ja «Maailmalõpp» oli esimene Beljajev, mille ma originaalis läbi lugesin.
Tore lugu, mida ma ikka ja jälle lugesin... omal ajal tõlkisin isegi portsu lehekülgi eesti keelde (ma rumaluke tahtsin seda LRi pakkuda).
Millest siis jutt ise?
Mingil põhjusel aeglustub valguse kiirus... tänu sellele ei näe me enam seda mis toimib... vaid hoopis seda, mis on toimunud.
Kuigi mul on aja jooksul maitse korduvalt muutunud, hindan ma tänagi selle jutu viiega. Aga soovitada ei julge, ütleks vaid, et kõige lähemal oleks tõele siis, kui iseloomustaks seda juttu kui humoristlikku «Maailmavalitsejat»... st. kellele meeldis «Maailmavalitseja» ja kes omab naljasoont, see võiks lugeda.