See 1986. aastal kirjastuses "Pravda välja antud kogumik varjab oma kaante vahel viite Beljajevi lugu, ehk nii umbes neli- ja poolsada lehekülge sajandi algupoolelt pärit ulmelist teksti.
Alustuseks kaks romaani: esiteks muidugi toosama kehast eraldielavast peast pajatav Golova professora Douelja, mille järgi kogumik ka oma nime on saanud. Teine romaan on veealusete põlluharijate tegemisi kajastav Podvodnõje Zemljedeltsõ, ehk suhteliselt tüüpiline nõukogudelik lugu heade n-inimeste ja pahade jaapani tegelinskite vahelisest õiendamisest.
Peale nonde kahe romaani jäävad üle veel kaks professor Wagnerist pajatavat juttu (Hoity-Toity ja Nad bezdnoi (Üks neist räägib elevandist, kellele prof. Wagner inimese aju siirdas ja teine on lugu Wagneri katsetustest hüpnoosi alal)) ja viimasena ka natuke naljasoont nõudva Svetoprestavlenije nimelise loo, mis räägib juhtumist, kuidas valguse kiirus miskipärast hirmsasti aeglustus. Pluss veel järelsõnaks nii peaaegu kümme lehekülge M. Sokolova järelsõna.
Kokku selline nelja punkti vääriline kogumik. Jutud olid head küll, aga imho need kaks romaani (Golova professora Douelja ja Podvodnõje zemljedeltsõ) on ikka üksjagu nigelamad tükid, kui need kaks eesti keeles ilmunut (Maailmavalitseja (Vlastelin mira) ja Amfiibinimene (Tshelovek-amfibija)). Aga ega neilgi eriti viga pole. Keskmine hinne kuhugi sinna nelja kanti jääb (matemaatiliselt võttes 4.2).
Alustuseks kaks romaani: esiteks muidugi toosama kehast eraldielavast peast pajatav Golova professora Douelja, mille järgi kogumik ka oma nime on saanud. Teine romaan on veealusete põlluharijate tegemisi kajastav Podvodnõje Zemljedeltsõ, ehk suhteliselt tüüpiline nõukogudelik lugu heade n-inimeste ja pahade jaapani tegelinskite vahelisest õiendamisest.
Peale nonde kahe romaani jäävad üle veel kaks professor Wagnerist pajatavat juttu (Hoity-Toity ja Nad bezdnoi (Üks neist räägib elevandist, kellele prof. Wagner inimese aju siirdas ja teine on lugu Wagneri katsetustest hüpnoosi alal)) ja viimasena ka natuke naljasoont nõudva Svetoprestavlenije nimelise loo, mis räägib juhtumist, kuidas valguse kiirus miskipärast hirmsasti aeglustus. Pluss veel järelsõnaks nii peaaegu kümme lehekülge M. Sokolova järelsõna.
Kokku selline nelja punkti vääriline kogumik. Jutud olid head küll, aga imho need kaks romaani (Golova professora Douelja ja Podvodnõje zemljedeltsõ) on ikka üksjagu nigelamad tükid, kui need kaks eesti keeles ilmunut (Maailmavalitseja (Vlastelin mira) ja Amfiibinimene (Tshelovek-amfibija)). Aga ega neilgi eriti viga pole. Keskmine hinne kuhugi sinna nelja kanti jääb (matemaatiliselt võttes 4.2).