Aleksandr Beljajev

Selle romaaniga on sihuke jama, et on olemas nõukogude film «Professor Dowelli testament», mis on antud romaani suht vaba ekraniseering. Minu isiklik traagika on see, et ma ei suuda lugeda tükk aega teksti, kui ma olen näinud selle ekraniseeringut. Beljajeviga oli sama jama. Lõpuks võtsin end kokku ning lugesin ka romaani läbi. Noh, halb ta just pole, aga üle nelja ka ei saa.

Ning nelja saab ta ka eelkõige kirjutamisaega ning muud taustsüsteemi arvestades. Sorry, ma ei suuda (ega ka taha) tekste oma ajast välja kiskuda.

Tõtt öelda lugesin pärast «Professor Dowelli pead» ka oma lapsepõlvelemmikud «Amfiibinimese» ja «Maailmavalitseja» uuesti üle ning pean ütlema, et neis ma küll ei pettunud. Järelikult on «Professor Dowelli pea» siiski kehvem lugu.

Sisust ei tahakski pikalt rääkida. Noh, on kehast eraldi elav pea. On hulk tegelasi (enamus neist kaabakad) kes püüavad seda pead ja tema teadmisi ära kasutada. Ilma igasuguse irooniata võib öelda, et ameerika pulpulme vene analoog.

Soovitan lugeda neil, kes tahavad tutvuda zhanri ajalooga. Meelelahutuseks on isegi Aleksandr Romanovitsh Beljajevil paremaid tekste küll.

Ka ei jäta mind maha kahtluseussike, et see AB samanimeline debüütjutt oli siiski parem. 1937. aastaks oli nõukogude võim oma kuulsama ulmekirjaniku praktiliselt juba loominguliseks laibaks muutnud. Kurb, et on olemas säherdused rezhiimid, mis oma kodanikega sedamoodi käituvad. Võimalik, et romaani tulekski lugeda hoopis selles võtmes, et pea kui autor. Võimalik, et just autori allajäämine riigile viis rõhud romaanis teaduslikult sotsiaal-poliitilisele ainesele. Kes teab?

Kui miski on hämmastav, siis see, et selline meelelahutuslik ulmepõnevik (mille tegevus pealegi toimub Prantsusmaal) on esmakordselt ilmunud stalinistlikus Nõukogude Liidus. (1937 oli teatavasti Venemaa ajaloos üks jubedamaid aastaid üldse ja kui professor Kern oleks tegutsenud kirjaniku sünnimaal ning -ajal, poleks tal olnud puudust laipadest, millega eksperimenteerida). Kui jätta välja vihjed vaesusele ja ebavõrdsusele kapitalistlikes riikides (mis iseenesest pole ju üldse põhjendamatud), siis "punast" ideoloogiat siin romaanis peaaegu polegi. Selles mõttes ei anna Jyrka mainitud Beljajevi loominguline "laibastamine" vähemalt selles tekstis küll väga tunda. Isegi normaalsemates tingimustes esmailmunud "Maailmavalitsejas" oli "punast" tausta minu mälu järgi rohkem, aga see selleks. Enne lugemahakkamist tekkis ka küsimus, kuidas saab laboris hoitavast inimpeast seiklusjuttu kirjutada, ent nagu selgub, sai küll.

Idee on muidugi väga huvitav, ehkki romaani ilmumisele järgnenud kolmveerandi sajandi jooksul on selgunud, et nii lihtsalt inimeste elluäratamine ka ei käi. Midagi jääb maksimumhindest siiski puudu, ehk nõrk karakterikäsitlus.(No ei ole nii naiivseid inimesi, nagu näiteks Laurent olemas, polnud ka 20. sajandi alguses. Ja sellist tegelast, nagu Briquet, on ka praktikas raske ette kujutada-ka kõige lollimale tibile mõjuksid surmalähedased kogemused veidi teisiti). Hindeks siis väga tugev "neli".

Tore et raamat on eesti keeles olemas, aga ei oleks ka midagi juhtunud kui ei oleks olnud, tegu on ikka üsna ulmekirjanduse põhjakõntsaga, aegunud sellisega. Lugemine ei anna midagi, isegi mitte infot kuidas stalinlikul Venemaal ulmet kirjutati, sest sama autori "Amfiibinimene" ja "Maailmavalitseja" on ammuilma olemas ja kordi paremad. Lugege parem neid.