Beljajevi kohta võib veel öelda, et ta oli üks esimesi ning vaieldamatult kõige kuulsam vene autor kahe ilmasõja vahel, kes täielikult ulmele pühendus, kirjutades ilukirjandust ning arutledes zhanri teooria jne. üle.
«Amfiibinimene» on tüüpiline AB romaan kõigi oma puuduste ja voorustega. Põhiline puudus on liigne sentimentaalsus, aga just see on ka selle teksti sedavõrd populaarseks teinud.
Väidetakse, et romaani mitmed olulised elemendid on ta maha viksinud möödunud sajandi prantsuse klassikute pealt. Ei tea pole neid lugenud. Samas on need prantslased tänapäevaks unustatud, Beljajevit meenutavad hea sõnaga nii vene kui ka USA teatmeteosed. Beljajevi romaani põhiline võlu seisnebki seiklusliku ja ulmelise ainese mõnusas sünteesis. Ulmeline idee on antud lihtsalt ja tagasihoidlikult (nagu seiklusromaanile kohane).
Oma aja ja oma zhanri ilmne tippteos ning nii tulebki seda ka lugeda.
Sisu pole mul mõtet siin ümber jutustada, sest ilmselt on Ihtüandri lugu kõigil lapsepõlves läbi loetud. Kes seda aga teinud pole võiks raamatu ette võtta: minu meelest pole need mõned tunnid, mis romaani läbilugemiseks kuluvad küll mahavisatud aeg.
Raamatu põhjal on ka 60ndatel samanimeline film valminud. Film oli veel vähem ulmeline, pigem sihuke vallatu muusikaline komöödia, samas oli ta omal ajal selle muretu meeleolu tõttu tõeline kassatükk.