Elektriseadmetel töötav tööline kaotab ametis olles nägemise. Arsti vastuvõtutoas kohtab ta ühte teist arsti, kes soovitab töölisel enda vastuvõtule tulla siis, kui see populaarne arst (kelle vastuvõtutoas nad hetkel asuvad) on õnnetu töölise juba rahast puhtaks teinud ning nägemist pole taastanud.
Kõik lähebki nii, nagu vähemedukas tohter ennustab... tööline on kahe kuu pärast tema vastuvõtutoas.
Millest siis selline ligimesearmastus?
Vähemedukal tohtril on vaja katselooma... tal on hüpotees, mis vajab praktilist inimmaterjali. Teatava operatsiooni tulemusena hakkab tööline «nägema» igasuguseid elektrilaineid. Arst saab kuulsaks, tööline leiab taas töö — kõik on jube hästi, kuni...
Heal tasemel kirjapandud lugu Aleksandr Beljajevi hilisemast loomeperioodist. Et tegevus toimub Kapitalistlikus Läänes (nagu AB-l kombeks), siis on jutus ka pisut seda (inim)vaenuliku süsteemi kriitikat, aga seda on tõesti üsna vähe.
Hea lugu, mis viie jaoks on pisut liialt etteaimatav.