Laeva ulesandeks on leida planeet, kus saaksid inimesed elada. Parast tuhandeaastast otsimist ta leiabki sellise. Carter Horton aratatakse ules ja ta laheb koos robot Nicodemusega seda planeeti uurima. Varsti kohtavad nad mookhambulise tiigri sarnast olevust, kes nimetab ennast Karnivooriks. Ta raagib, et ta sober Shakespeare kull suri natuke aega tagasi, aga akki oskavad nad varavat (umbes taoline moodustis nagu seriaalis "Stargate") parandada. Seda nad ei suuda ning varsti uhineb nendega ka naine nimega Elayne, kes kuulub varava kaardistajate ruhma. Selgub, et keegi on selle varava tahtlikult sulgenud, muutes selle uhepoolseks, st. sisse saab aga valja ei saa.
Shakespeare`i planeedil on aga palju saladusi. Seal on suletud varav ja varemed, kus on ajavangis uks imelik olevus. Seal on imelikud maed ja salaparane Tiik. Samuti on kohedust tekitavad igapaevased jumalatunnid (god-hour), nagu Shakespeare neid nimetas. Ning sinna vangistatud tegelastel on tunne, et kohe-kohe juhtub midagi hirmsat.
Raamatu tegevus moodub rahulikult, actionit peaaegu polegi. On palju motisklusi nii elu, igaviku kui ka aja ule. On palju imelikke tulnukaid, kelle uhiseks eesmargiks on headuse voit kurjuse ule. Kokkuvottes tuupiliselt rahuliku tegevusega Simaki raamat. Neli pluss.