On aasta 5980, ning inimkond on sõjas. Sõdivad omavahel sisemiste planeetide elanikud Jupiteri kuude elanikega. Jupiterlased on kohe-kohe võitmas, kui Marsi matemaatik Caroline Martin avastab ülivõimsa relva. Sõjardid tahavad muidugi kohe seda jupiterlaste peal katsetada hoolimata sellest, et see võib hävitada kogu Päikesesüsteemi. Caroline Martinil aga tärkab südametunnistus, ning ta hävitab relva joonised. Karistuseks reeturluse eest määratakse aga Martin igavesse üksindusse ehk lihtsalt saadetakse ilma sidevahenditeta tiirlema ümber päikese Pluuto ja Neptuuni vahel. Kuna ta leidmise shansid on väikesed, neelab Martin mingi iidse Marsi pilli, ning suikub "igavesele unele", jättes instruktsioonid, kuidas teda äratada.
Nii ümbes tuhande aasta pärast saadetakse ajakirjanikud Gary Nelson ja Herb Harper Pluutole, kus on esimest korda kinni püütud raadiosignaal väljastpoolt Päikesesüsteemi. Inimene pole veel kordagi pääsenud väljapoole Päikesesüsteemi, ning pole ka leidnud jälgi tulnukatsest. See signaal on esmakordne. Poolel teel siis poolkogemata ajakirjanikud leiavadki Martini, ning äratavad taas ta ellu. Siis saadakse teada, et sellel pillil oli oma veidrus. Nimelt, kui kõik muud elutalitlused olid tal varjusurmas, siis tema mõte aga töötas edasi. Sedaviisi oli tal arenenud väikestviisi telepaatilised omadused. Ka tema oli signaale kuulnud, ning tuleb välja, et see on appikutse kõigile intelligentsetele rassidele meie universumis, kuna kohe-kohe on see hävinemas, kui midagi trastilist ette ei võeta. Niisiis sõidavadki inimesed oma universumit päästma, ning päästavadki ta.
Tegemist on Simaki esimese pikema teosega, ning päris korraliku kosmoseooperiga koos oma kohustuslike elementidega (üliinimene Martin kes päästab universumi, korralikult madinat, pahad saavad oma palga jne.), kuid juba siin avaldub Simaki sügavamaid inimlikke jooni ja mõtisklusi. Siiski jääb midagi puudu, seega "3+".