Vananev jurist on kalal oma lemmikjõe ääres ning avastab oma meelehärmiks, et jõe kaldale on kerkinud uus maja. Kuigi maja on korras ja hooldatud ei näi seal inimesi olevat. Võimalik, et vananev jurist ei saakski midagi enamat maja kohta teada, kuid rumal õnnetus. Mees väänab jõe ääres jala välja ning tal ei jää muud üle kui abi saamiseks majja komberdada. Majas on kõik ühe inimese jaoks valmis, ainult seda inimest pole kusagil näha...
Üsna pea saab vananev jurist teada, et see on tema maja... täpselt niikaua, kui tal seda maja vaja on. Põhimõtteliselt ei võlgne ta maja eest midagi, aga kui ta just aidata tahab...
Maja on täis juriidilist kirjandust. Pisuke omapära vast ainult selles, et antud kirjandus hõlmab Arktuuri, Deenebi, Eridani jne. õigusalaseid küsimusi. Õige pea selgubki, et vananev jurist ongi ainuke maalasest jurist selles sedavõrd «rahvusvahelises» kohtunike kolleegiumis.
Ilus lugu! Cliffard D. Simak näitab taas, et ta on väärt kõige inimlikuma ulmekirjaniku tiitlit. Sellises valguses pole ma tõtt öelda ulmes veel juristidest ja kohtuküsimustest lugenudki. Hea lugu, mis oleks ehteks ükskõik millisele juura ja õiguskorra teemalisele ulmeantoloogiale.