Nii, see on minu 1000. arvustus. Kuid ärge lootke, ma ei kavatse oma „tähemärgi-orgiat” (R.S., nimi on toimetusele teada 😉) niipea lõpetada.
Ümara arvu jaoks olnuks mitmeid kandidaate, aga nad sunnikud on juba varem ära arvustatud. Ja ega siis pole paremat kui Simaki “Ford T vaim”.
Kõigepealt: kui te olete, ütleme, alla 65 aasta vana, siis oodake selle jutu lugemisega pisut. Või kui ikkagi loete, siis oodake pisut arvustamisega.
Aga siis… Simak oli selgelt autoinimene. Võtame näiteks „Operation Stinky“. Või ka “They Walked Like Men”. Jne. Mis tähendab, et kui vananev suurmeister hakkas elule tagasi vaatama, käis see ikka läbi autoprisma.
On õhtu ja vanamees Hank longib kodu poole. (Kuradi Brad pani oma baari ka nii vara kinni!). Ja siis kuuleb ta kuskil lähedal Ford T sõidumüra. Selle tunneb ta eksimatult ära, ning kuivõrd müra läheneb, tõmbub ta igaks juhuks teeserva. Saabubki Model T, peatub – ja avab ukse. Pärast mõningat kõhklust istub Hank autosse ja tema seiklus algab. Tantsuplats, noorte seltskond, metsakohin, saksofon…
Ja siis ilmub noorpõlvesõber Virgil, kellel tollel ajal oli Maxwell Tourer… Sõit läbi Ameerika. Ford T kiirteel kihutamas magneetode plõgisedes ja poritiibade lehvides … ning Hank ei suuda kuidagi meenutada, mida ta Virgist hiljuti kuulnud oli.
Mina kohtusin oma autokallimaga (nagu ka inimkallimaga) üsna hilja, kuid see ei muuda asja, Nii nagu Hank, olen minagi elule tagasi vaatamise punktis ning ei kahetse midagi. Oleks vaid paagis mõni liiter bensiini ning pudelis paar lonksu parima sõbra ja minu vahel jagamiseks…
Ja saksofon, mida ma iial mängima ei õpi, kuid mis ikkagi mängib neid vanu häid lugusid.
Või on see hoopis elektrikitarr.