Lugu algab sellega, et ajalehe "Globe" teaduslehekülje toimetaja Billy Larson räägib sama ajalehe ajakirjaniku Mike`ga. Tal on teooria, et inimeste heaolu sõltub päikeselaikudest. Tal on ka mitu tõestust, et sel ja sel ajal, kui oli päikeselaike rohkem, oli ka elu parem.
Siis kutsutakse meie ajakirjanik peatoimetaja juurde, kes teatab, et ajaleht on ostnud endale uuima teadussaavutuse - dr. Ackermani ajamasina. Peatoimetaja teeb talle ettepaneku, et ta sõidaks koos fotograaf Herb Harding`uga 500 aasta taha tulevikku aastasse 2450 sellest ajastust lugu kirjutama.
Ajakirjanik on muidugi nõus, ning järgmisel hommikul lendavadki nad tulevikku. Õhust paistabki kõik olevat ok, linn on kolm korda suurem jne., aga siis märkavad nad, et linnas pole ühtegi asukat. See on maha jäetud.
Pika otsimise peale leiavad nad ühe asuka, ning saavad teada, et lähim naaber elab 10 miili kaugusel. "Globe`i" kontorisse jõudes, ning arhiivis sobrades saavad nad teada, et maailm vajus kokku pea 300 aastat tagasi, kui majandus täiega kokku kukkus. Samuti saavad nad teada, et konkurentajalehe ajakirjanik oli sisse pääsenud ajamasina ruumi, ning eemaldanud selle vidina, mille abil saab ajas tagasi lennata.
Samal ajal saab meie ajakirjanik ka aru, et sellel kõigel ongi pistmist päikeselaikudega. Ta uurib Päikest, ning seal polegi laike. Kuna nad ajas tagasi ei saa lennata, siis lendavad nad edasi tulevikku. 500 aasta pärast pole ikka veel kedagi, kuid 1000 aasta pärast on juba kiviaegsed inimesed olemas. Kuid 2000 aasta pärast on kõik kadunud, on ainult mutanteerunud loomad. Sinna ajastusse nad jäävadki.