(lühiromaan aastast 1959)
Ühel planeedil, kus elavad sellised gnoomide-laadsed põliasukad, peab Sheridani nimeline kaubandusagent koos hulga piiblitegelaste nimesid kandvate robotitega taastama ärisuhted kohalikega. Kunagi aeti nendega äri, siis jäi äri soiku, sest püüti seda taime (mis kohalikel kasvas) kusagil Maa kandis kasvatada... aga kahjuks polnud kusagil mujal neid tingimusi, mis sel kaugel planeedil. Tuligi taas gnoomidega suhted üles soendada. Ahjaa, sellest taimest sai produkti, mis oli väga vinge narkots, aga absoluutselt ilma kahjulike mõjudeta.
Firma, kus Sheridan töötab, on suht stagneerunud asutus. Kahjuks on see ainus üldkosmiline kaubandusorganisatsioon ning sellel planeedil leiavad monopolistid omale tõelise vastase... Nimelt ei suuda Sheridan kohalikega suhteid üles soendada... alguses on kõik ilgelt segane, siis aga kohtab Sheridan antud planeedil ühte piknikut pidavat tundmatu võõrtsivilisatsiooni esindajat. On ilmunud konkurent, keda ärksamad isikud on oodanud, aga... tegelikult oleks pidanud konkurenti kartma, sest hedonistist võõras vahendeid ei vali... too olend «niidab lamba ikka päris puhtaks».
Jutu lõpp on selline masendav-optimistlik... maalased ehk suudavad veel antud hedonistile ja tolletaolistele vastu panna... gnoomide jaoks on aga kõik juba lõppenud, neid ei päästa miski. Jutu hinne saab vaid viis olla, iseäranis lummab mind tagantjärele see, et kuigi on tegu miski poolesajaleheküljelise jutuga, jääb lugemise järel selline tunne, nagu oleks lugenud mõnda mahukat romaani. VIIS!!!