Mitte väga Simakile tüüpilise süzheega jutt, see ju selline galaktika action. Aga raudselt viis!! Niisiis Galaktika föderatsioon sõjas miskite veidrate olenditega ja viimaste sõjalaevade vastu pole abi leitud. Kõik inimkonna laevad kaovad jäljetult. Ei mingeid plahvatusi, vaid lihtsalt äkki inimeste laevu enam ei ole.Jutt algab, kui inimsõdurid ootavad võõraid kuskil tühjal planeedil vange vahetama, aga hilinevad need võõrad. Planeet on tühi ja kivine, vastaste poolt kohtumispaigaks valitud. Vastased on täiesti veider ja arusaamatu rass, neil pole matemaatikat, aega nad ei mõõda, nende kosmoselaevade tööprintsiip on maalastele mõistetamatu. Sõdivad nad kah ihu ja hingega ja seda ilma mingi loogilise põhjuseta. Sõja käik on Maale halvasti läinud ja kindralid ei taipa, miks vastased kõiki nende eskaadreid hävitanud ei ole. Läbirääkimistele oli kah võõraid väga raske saada, viimased ei tahtnud kuidagi mõista, miks läbirääkimised, vaherahu ja vangide vahetused olulised on. Noh, oodatakse siis neid ja lõpuks nad tulevad. Aga hakkavad kohe alguses joonistama toimunud lahingute skeeme, õpetavad, kuidas targem oleks olnud ühes või teises situatsioonis maalastel toimida olnud. Siis tuleb igavesti vahva puänt. Rohkem on lugu sinna satiiri poole kalduv, selline Sheckley stiilis. Tegelikult on see ju anektoot.