Tüüpiliselt mõnus ja ladus Simaki jutt. Isa saadab läheneva sõja eest oma lapsed u. 100 aastat tagasi minevikku oma esivanemate juurde. Kuid lapsed ei tea seda (peavad oma esivanemaid vanaemaks-vanaisaks), ning ka vanavanemad ei tea, kust nende "lapselapsed" välja on karanud. Lõpuks laste kotis tuhlates hakkab vanaemal kujutlus tekkima, kes nad on. Nimelt on kotis kiri, kus seletatakse olukorda, ning palutakse vanaemal paar pilli sisse võtta, kuna paari aasta pärast peaks ta vähki surema. Aga loomulikult on lapsed juba ammu need pillid unustanud ja kaotanud.