Minu arust on see üks CDSi huvitavamaid lugusid... seda enam, et Simak polemiseerib siin (pisut) iseendaga.
Simaki loomingus esineb pidevalt sihuke motiiv, et meie räpane ja patune Maa saab miskit olulist abi kusagilt kosmosest... järsku saab kole hea, kõik on õnnelikud ja laulavad. «Lõplik ravi» (järsku hoopis oleks pidanud tõlkima «Totaalne ravi» või «Hädaravi»?) on ka sellel teemal... aga kusagil päris lõpus jääb mulje, et ehk ikkagi oleks tulnud kingitud hobuse suhu vaadata...?