Gavin Duncan on põlluharija ühel pärapõrgu planeedil ja kasvatab seal vua-nimelist taime, mille marjad ravivad igasugu psüühikahäired. Väärt kraam, eks? Seetõttu võib aru saada Duncani nördimusest, kui ta ühel hommikul avastab, et keegi on kaks vagu vuasid pintslisse pannud.
Küsimusele, kes seda tegi, vastavad Duncani pärismaalastest töölised: "Cytha". Nad ei kirjelda seda elukat täpselt, aga suur aukartus ja hirm paistab neil selle vastu olevat. "Isegi hääldavad seda nime suurtähega," märgib Duncan oma ainsale maalasest kaaslasele, etnoloogile, kes murrab pead selle üle, kuidas sootu rahvas (ja ka loomastik) eksisteerida saab.
Aga, noh, Cytha on Cytha ja vua on vua, niisiis hangib Duncan endale parima pärismaalasest jäljeküti ja läheb elukat taga ajama...
Olin seda lugu vene keeles lugenud umbes täpselt pool sajandit tagasi ja ega ta mulle enne meelde ei tulnud kui päris lõpus. Ja viimane lause ka siis mitte. Aga see on mõnus lause.
Küsimusele, kes seda tegi, vastavad Duncani pärismaalastest töölised: "Cytha". Nad ei kirjelda seda elukat täpselt, aga suur aukartus ja hirm paistab neil selle vastu olevat. "Isegi hääldavad seda nime suurtähega," märgib Duncan oma ainsale maalasest kaaslasele, etnoloogile, kes murrab pead selle üle, kuidas sootu rahvas (ja ka loomastik) eksisteerida saab.
Aga, noh, Cytha on Cytha ja vua on vua, niisiis hangib Duncan endale parima pärismaalasest jäljeküti ja läheb elukat taga ajama...
Olin seda lugu vene keeles lugenud umbes täpselt pool sajandit tagasi ja ega ta mulle enne meelde ei tulnud kui päris lõpus. Ja viimane lause ka siis mitte. Aga see on mõnus lause.