Robert Schneider

Romaani tegevusajaks on XVIII sajandi algus ja peategelaseks mingis saksa mägikülas sündinud kummaline poiss. Poiss on sedavõrd kummaline kuju, et ta oma ema palub tõsimeeli Jumalat, et ta järgmine laps võiks vähemasti «daunik» olla. Ning sedapuhku võttis Jumal ta palveid kuulda! Poisi kummalisus seisneb ühtpidi kusekarva silmades, teisalt aga hoopis poisi oskuses ja võimes tajuda muusikat. Tõsi, see silmade värv ja muusikataju tuli poisile alles pärast lamamist ühel teataval kivil. Poiss kuuleb igal pool muusikat... muusika meeldib talle... poisil on absoluutne taju muusika suhtes. Tõeline murrang toimub poisis aga siis, kui ta kuuleb kirikus orelit... ta tahab ka õppida orelit mängima, kuid ega eelmine orelimängija taha ju kah oma ametist loobuda. Poisil õnnestub orelimängija abilisena siiski muusikariista ligidusse pääseda...

Muusika kõrval on romaani tähtsamaks teemaks armastus. Poisile meeldib üks tüdruk, kelle ta kunagi põlevast majast päästis. Tüdruk aga... igatahes poiss ei tea, kas ta tüdrukule ka midagi tähendab. Nõnda satubki poiss kuulama mingisugust rändjutlustajat, kes mingit iseäranis modernset sektantlust jutustab. Jutlustajal on ka midagi armastuse kohta öelda ning nii jääbki poisi teadvusesse kummitama lause: «Kes armastab, see ei maga.» Sest unes me reedame oma armastuse.

Küsimusele, et kus siin siis see ulme on, vastaksin, et ulmet on romaanis küll... rohkem, kui maagilises realismis (mida see romaan ju on) isegi kombeks. Juba romaani peategelasest poiss ise on piisavalt fantastiline kreatuur, aga romaanis on muudki üleloomulikku.

Soovitada ei julge, sest seiklusi romaanis pole. Vähemasti sellisel kujul, et need keskmise ulmelugeja peakolusse sobiksid... samas on romaan pingeline ning seal toimub pidevalt midagi. Romaani põhiväärtuseks on meeleolu, ideestik ning emotsioonid, mida ta tekitab.

Ise sain veel lisakaifi sellest, et kuulasin lugemise taustaks «Lacrimosa» albumit «Angst» ning need asjad sobisid kenasti. Usun et sama hästi sobiks ka gruppide «Engelsstaub» ja «Diary of Dreams» looming. Viimane kindlasti, sest mängib mul praegu arvustuse kirjutamisel taustaks. Aga see muusika värk on ilmselt üsna isiklik kraam, mulle oluline, sestap ka kirjutasin.

Mis meeldis? Meeldis kõigepealt selle külaühiskonna kujutamine. Siis meeldis väga see, et autor oli osanud lugeja pole pöörduvat jutustavat stiili väga hästi kasutada. Selles osas on teos väga hea näide.

Nüüd tuleb hämaram jutt. Algselt saksakeelset kirjandust lugedes on mind alati häirinud teatav raskepärane, depressiivne alatoon, mis on segatud teatud punktuaalse kirjutamismaneeriga... Ma ei tea, kas sellest nüüd keegi aru sai, aga paremini ma paraku oma vastavat tunnet ei oska väljendada. Saksa filmides on seda ka näha... Tooks paar näidet ka. "Mõrvaris", mis on kunagi "Põnevikus" ilmunud saksa põnevuslugude kogumik, on seda küllaga... Ja siis veel teoses pealkirjaga "Igaühest võib saada mõrvar". See tunne jäi minu jaoks ka "Une poolvennas" domineerima ja selle tõttu meeldib mulle näiteks Marquez palju enam. "100-s aastas üksilduses" juhtub ka palju koledat, kuid see on kujutatud kuidagi lopsakamalt ja seal on ka nii elurõõmsaid kohti, et tulemus ei ole nii sünge. Minu jaoks oli "Une poolvend" depressiivse alatooniga ning arvatavasti natuke enam, kui mulle päriselt oleks meeldinud.

Tegu on niisiis pigem maagilisse realismi kuuluva looga ühest väga erilisest poisist. Ei ole see lugu õieti realistlik, õieti ka mitte filosoofia, seiklus kõige vähem. Kui me võtame tavakirjanduse vaatenurgast, siis on sakslastel tohutult palju tohutult paremaid tekste, esimese päheturgatanud näitena minupärast või Hesse "Stepihunt"; sakslased, kui reformismi algatajad on oksendamiseni defineerinud ja ümber defineerinud jumalat, kusjuures ratsionaalsema mõtlemisega rahvastele on kogu see lorakuhi üks loll jutt kõik; ainult sakslane võib arutleda tuhandel leheküljel, miks "nisu" on "der"-eesliitega ja "rukis" "das" (või oli see vastupidi; mis tähtsust...). Meenub vana anekdoot, et kui sakslasel paluti kirjutada elevantidest, siis tulemuseks oli "Lühike kaheksaköiteline ülevaade elevantide juriidilise süsteemi mõningatest teoloogilistest aspektidest".

Lugesin selle raamatu läbi ilma baasi kiikamata. Lugemist ei kahetse, kuigi tulemusena pidin ohkama, et jälle on üks järjekordne sakslane rakendanud terve maailma oma arveteklaarimiseks jumalaga, on nülginud, tükeldanud, lahterdanud ja prepareerinud reaalsust, ajanud ta hakklihamasinast läbi, seganud filosoofiliste, teoloogiliste ja maagiliste vormelitega, salatiks enam-vähem värskeid kilde möödunud sajandi külast, vorminud omatahtsi ja üritab nüüd jätta muljet, et see kõik on veel elus. Kuradile.

Kui sa ootad pealkirjast lähtuvalt mingit toredat fantasy seiklust, siis pettud.

Siis kui ma seda lugesin, oli see üks rõvedamaid loetuid tekste üldse... nüüd olen hullemaidki kohanud... Vaatamata hindele mida panen, ei julge sellist teost küll kellelegi soovitada.