(romaan aastast 1968)
eesti keeles: «Planeediavarusse», Tallinn «Eesti Raamat» 1971
Nikolai Lukini «Leiutise saatus» oli ikka sedavõrd ilge lugu, et selle valguses saab Maailma Vanima Elava Ulmekirjaniku romaan siiski hindeks 2. Kuigi, kui hakata mõtlema, et selle ilguse esmatrüki aastaks oli 1968...
Päästab just mingigi kirjanduslik tase ja lame eksootika.
Tõtt öelda on seda romaani kõige paremini iseloomustanud Naatan Kvark ajakirjast «Horisont»:
«...kus kangelased Brjussovi värsse tsiteerides kangelaslikult loodust (sedapuhku Veenuse oma) alistavad. Ent tegelaste stiil ja kõne. Kui nad just ei vahuta õõnsast pateetikast, siis peavad nad üksteisele populaarteaduslikke loenguid meie raadio lastesaadete tasemel.»
Ausõna, ma tsiteerin seda peast... sedavõrd hästi ja säravalt on öeldud niivõrd halva ja halli raamatu kohta.
Antud raamatu puhul huvitab mind iseäranis, kelle otsusel see eesti keeles ilmus. See romaan on üks sihukesi, mille avaldamisel maakeeles pole mingeid õigustusi. 1968. aasta vene nõukogude ulmest oleks olnud võtta kümmekond paremat romaani, isegi kui need oleks pidanud olema sama punased ja keskpärased.
Kes otsustas avaldamise?
Laura "Võid kindel olla"
Ma ei saa päriselt aru neist, kes sellele raamatule ühe on pannud. Muidugi, seal on palju vigu, mida juba esimest korda lugedes märkasin, kõik tegelased on lamedad, palju kohti korralikult läbi mõtlemata. Raamat vajanuks korralikku toimetajat. Kuid see raamat pani mind tulevikust unistama, mõtlema sellele, mis võiks olla ja mis ei saa olla, suhtuma kriitiliselt kirjasolevasse ja sellest vigu otsima. Minule oli sellest romaanist kasu.
Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda,
et uued lootused sinuga kaasa võiks tulla.
Abram Palei on seda teinud, ta on julgemalt mõelnud, unistusi nagu liblikaid püüdnud, ja selle eest ma teda tänan. Aga liblikad on haprad ja samamoodi unistused, purunevad kergesti. Palei näitab meile oma unistuste kilde ja meie peame neist midagi arvama.
Kas samamoodi me generatsioon
tahab vallutada tähti, käia ära Kuul,
jõuda kaugemale valgest Linnuteest?
Ei, meie põlvkond tegeleb vampiiride, Cthulhu taaselustamise ja ajas rändavate sarimõrvaritega. Kuhu on jäänud helge tuleviku ootus? Seda õieti polegi, poliitikutelgi pole säravat eesmärki, mille poole püüelda. Mulle ei meenu XXI sajandi kirjandusest sellist helget utoopiat, sellise kirjutamist peetakse vist kohatuks, tulevikus ei saaks nagu midagi helget olla.
Mõtlesin vastukaaluks teistele autori sünniaastapäeval kolme panna, aga teisalt on 3 ju ikkagi rahuldav hinne, mina aga selle romaaniga rahule küll ei jäänud, nii et 2+ tundub olevat täitsa õige hinne.