Tegemist on päris huvitava ajaviiteromaaniga, kus on maagiat ja põnevust. Lisaks on ka mitmesuguseid problemaatilisi ja muidu huvitavaid tegelasi. Näiteks mulle isiklikult tuletasid needsamused kobrajúngrid millegipärast meelde neid praegusi usutegelasi, kes tuimalt oma rida ajavad. Aga see selleks. Mida siis raamatu kohta head öelda ... hoogne ja põnev, mingisuguseid uimerdamisekohti vahel ei tundunud olevat. Põnevust oli ka omajagu. Tegelikult sobiks selline lúhike ja kiire teos filmistsenaariumiks päris hästi. Hästi kokkusulatatud teos. Sisust vast ei olegi tegelikult midagi erilist ette tuua, selline suhteliselt tüüpiline: Mingi paha (Cobrahm) ja mingi hea (Kiezel), satuvad tasapisi üksteisele ikka lähemale ja lõpuks nagu teada... Tavaline selline muinasjutuline käik. Oleks asi ainult sellega piirdunud, oleks ka hinne natuke nadim olnud. Ent kogu see taust (tegelased, maastik, jms) meeldis mulle millegipärast niipalju, et olen seda lugu ikka mitu korda lugenud. Paras selline noortejutt on tegelikult. Mingitele pensionäridele ehk ei meeldiks. Samas ei peaks seda ka päris lastejutuks.