(romaan aastast 1983)
eesti keeles: «Avaloni udud»
Tartu «Fantaasia» 2001 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)
Tartu «Fantaasia» 2003 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)
Samas on temas siiski piisavalt head. Mõne koha eest võiks tõepoolest lausa viie panna. Halva ja hea kombinatsioonist sünnibki keskpärane hinne.
Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.
Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.
Robert Jordaniga yhendab MZB-d meeste ja naiste vahelise lõhe, mõtteilmade erinevuse eksponeerimine - just siis, kui tundub, et kaks inimest hakkavad teineteisest aru saama, selgub ikka jälle, mil määral õigupoolest suudavad inimesed yksteisest mööda rääkida. RLis see nii väga silma ei torka, seepärast ei suuda paljud lugejad sellest ka aru saada; paljukest keegi meist ikka teise sugupoole mõtteviisi mõistmiseks aega raiskab? Aga MZB ja RJ on mõlemad pessimistlikud kogu inimestevahelise suhtluse võimalikkuse suhtes. Ning mulle see meeldib.
Sama kehtib ka inimeste mõistmis- ja teovõime kohta yldiselt. Bradley tegelased sobiksid suurepäraselt Vene peaministri ametisse, tahavd ju nemadki paremini, aga kõigil kukub välja nagu alati. Maa tõukavad kaosesse need, kes yritavad seda ära hoida, ettemääratus jõustub eelkõige enda publicity kaudu. Mis lisab talle enamgi vääramatust, aga ka kysitavust. Seega: nagu on, nii jääb. Ja järgmised põlvkonnad kordavad eelmiste vigu. Armas ja väga realistlik, parem kui Gorki.
Bradley kristlusekujutus meeldib mulle ka. Kyyndimatu, lyhinägelik, jõhker, fanaatiline, madalalaubaline ja verine? Jah, aga kõike seda vaid seepärast ja sedavõrd, kui inimlik. Druiidlus käänab tal kahjuks ära, liig palju on MZB (ja, paraku, paljud teisedki) lugenud Marija Gimbutase ja teiste yrgemakultuse apologeetide pisaraist nõretavaid kõnesid. Millest on tõsiselt kahju, kristlus ei meeldi mulle ka, seega võiks selle vastu kirjutatud teosed olla paremal tasemel. Praegu kohati kleebib, ei ole veenev. Samas on enamik Bradley tekstist piisavalt karge, tema fabuleerimisoskus hea (mis on seda kiiduväärsem, et legendide ja kroonikate kuhil seab iga Arthuri-aegadest kirjutava autori fantaasiale raamid) ja intriigid teravad. Kena on seegi, et MZB vaevub tegelema detailidega, metsas ei kasva tal taimed ja puud, mille otsas ei laula linnud, nagu pahatihti aina enamatel ulmeautoreist - tema maailm on asustatud konkreetsete liikidega, kelle vahel ta oskab vahet teha. Tubli.
Olen kunagi (iidammu) lugenud mõningaid Bradley Atlantise-lugusid ja need mulle eriti ei meeldinud. Samamoodi häirivad siia pistetud Atlantise-lõigudki. Kõik kuni raamini on kena, aga seesinane raamisisene tekst ei istu mitte. Ehk on mu oma viga, ei oska ytelda. Vähemalt piirdub MZB naiskirjanduslikkus, kyll selgelt äratuntav, minu jaoks isikliku stiili piiresse mahtuvaga, mida ma suudan rahulikult võtta (erinevalt näiteks Sheri Tepperi "Väravast naiste maale"). Muinasaegadel olen lugenud terve hunniku muidki Bradleysid; meeldisid needki.
Tõlkeapsakaid on mõnel pool juba mainitud ja need tõesti häirivad. Mis ma nende kallal ikka enam tänitan, eks need vigadest tea, kes tegid.
Paneks mingi hinde ka? Viis miinus. Mulle meeldib usukirjandus.