"Õudusesarv" on autorikogu, mis esitab ühe valiku 20. sajandi algusperioodil tuntud Briti õuduskirjaniku E. F. Bensoni lugudest. Tegemist on huvitava ja omanäolise kirjanikuga, kelle mõnedest parematest paladest oli varem tõlkes ilmunud lugu "Tornikambris" - ja isegi pärast selle kogumiku ilmumist leidsid hilisemates antoloogiates veel oma koha täiendavad tõlked juttudest "Kuidas hirm pikast koridorist lahkus" ja "Tõugud". Mulle on kõik need mainitud kolm lugu üldjoontes meeldinud, seega tekkiski huvi ka suuremat valikut vaadata.
"Aednik" (1922) (3/10) on mingis mõttes hästi valitud avalugu, kuna see paneb paika, kui britilik kõik on. Peategelane läheb siin külla sõbrale, kes on koos abikaasaga puhkusel - eesmärgiga päevad läbi golfi mängida (naine tegeleb oma hobidega). Kuid golfiväljakule jalutades jääb sõpradele silma vana aednikumaja, kus hetkel enam kedagi ei ela. Olustikupildina oma ajast on see lugu täitsa kena, muidu aga kahjuks hirmus igav.
"Nägu" (1924) (6/10) on aga hoopis teisest puust. Siin on peategelane näinud väikese tüdrukuna korduvalt ühte õudusunenägu. Vahepeal on see lakanud teda kummitamast, kuid nüüd, kui ta on täisealine ja abielus, naaseb see hullemana kui varem. Kuigi lugu kulgeb üsna klassikalise skeemi järgi ja üllatustevaeselt, on see hästi komponeeritud ja väga hea õhkkonnaga - ning üllatavalt kaasaegse maiguga. Õudusloona üks paremaid siin kogumikus.
"Pühamu" (1934) (4/10) on lugu, milles peategelane viitis noore poisina ühel suvel aega veidrikust onu ja tema lähikondlaste juures. Aastaid hiljem sureb onu äkki kummalist surma ning peategelane kolib oma õe ja tolle väikese pojaga onult päritud maamajja. See lugu on huvitav, kuna sellel oleks nagu kaks väga erinevat poolt. Tagasivaade lapsepõlve on suurepärane, pinev ja huvitav - kahjuks on aga kaugelt pikem olevikus toimuv tegevus üsna lohisev ja igav.
"Tempel" (1924) (4/10) on taas lugu, kus kaks sõpra lähevad koos puhkusele, et golfi mängida. Metsas jalutades avastavad nad eraldiseisva tühja majakese, mis üllatuslikult on võimalik väga soodsalt üürile võtta. Selle loo teeb pisut erilisemaks endisaegsete paganlike druiidide kasutamine üleloomuliku mõju rollis - see on hea materjal! Muus osas pole see siiski kahjuks liiga huvitav.
"Jaht Achnaleishis" (1906) (6/10) on täitsa põnev oma silmatorkavalt eristuva temaatika poolest. Väike seltskond otsustab siin üürida väga soodsalt saada oleva jahimajakese Šotimaal, et puhkus küttides veeta. Kohale jõudes tundub aga kummaline, et ümberkaudsetel nõmmedel on palju hiigelsuuri süsimusti jäneseid - ja kohalikud keelduvad mingil tingimusel neile viga tegemast. Andekas on see, kuidas siin on õudusloo hirmsateks sissetungijateks hoopis peategelased.
"Telliseahjuga maja" (1908) (4/10) on põhimõtteliselt täpselt seesama lugu, mis "Aednik". Kaks sõpra üürivad kummaliselt odavalt saada oleva maja, et veeta seal kalapüügipuhkus. Nagu ilmneb, on majas palju maale ühelt ja samalt kunstnikult, mis kõik on kuidagi seotud lähedalasuva telliseahjuga. Neid kahte lugu võrreldes on "Telliseahjuga maja" siiski pisut parem, sest kõheda õhkkonna kujutamine on siin isegi täitsa korralik.
"Negotium Perambulans" (1922) (6/10) on ka muidu hea ja korralik, aga sisu poolest lausa selle kogumiku üks suuremaid üllatusi. Peategelane veetis siin loos noorena palju aega oma tädi juures eraldatud Cornwalli kalurikülas ning nüüd tõmbab teda täiskasvanuna sinna tagasi. Lugu tundub sajaprotsendiliselt ja parimal viisil lovecraftilik - kuid on kirjutatud aastaid enne viimase märgilist lühiromaani "Vari Innsmouthi kohal".
"Õudusesarv" (1922) (6/10) on taas üks jutt, mis on põnev just oma teema tõttu. Peategelasele jutustab siin sõber ühes Saksamaa mägikuurordis seda, miks lähedalasuvat mäetippu Õudusesarveks kutsutakse. Tõesti, sada aastat tagasi võis veel ehk tunduda, et isegi siin Euroopas on kaardil mõned valgemad laigud, kus sellised tundmatud koletised peituda võiks. Siin on tähelepanuväärne nende olemusest tulenev vaistlik jälestustunne, mis on tõesti hästi kujutatud.
"Sammud" (1926) (6/10) on samuti üks klassikalise skeemi ja lihtsa käiguga, aga ikkagi hea õuduslugu. Egiptuses elav üsna moraalivaba Briti ärimees laseb muu hangeldamise käigus ühe pere kodunt välja ajada ning vana pereema neab ta ära. Õhtul klubist koju minnes hakkab ärimees enda taga samme kuulma. Mulle see lugu tõesti meeldib, ainult puändi osas on kahetised tunded - lugedes kõlab ägedalt, aga pärast mõtled, et see on ju pisut... tobe?
Olevus elutoas (1908) (2/10) on lugu, mida peategelane jutustab oma hiljuti surnud sõbrast. Surma peavad kõik enesetapuks, aga tema teab, et sõber oli juba mõnda aega tegelenud mingi olevuse teisest dimensioonist välja meelitamisega. Olles paaril seansil osalenud, on peategelane üsna veendunud, et tegemist ei olnud tühja posimisega. Siin kogumikus on päris mitu juttu kokkuvõttega "korralikult kirjutatud aga lihtsalt igav" ja see lugu läheb igavuselt nende seas päris viimasele kohale.
"Hr Tilly seanss" (1922) (5/10) on veel üks selgelt eristuv jutt - siin saab peategelane kohe alguses õnnetuses surma. Kuid kuna ta oli niikuinii teel spiritismi-seansile, otsustab ta vaimuna kohale minna, et näha, kuidas see üritus nii-öelda teiselt poolt välja näeb. Kerge satiirina on see tegelikult päris korralik ja pani isegi mõnes kohas muigama. Mitut sellist lugu ei oleks näha tahtnud, aga üks annab sellele kogule midagi juurde küll.
"Ahvid" (1933) (1/10) on kogumiku kaugelt kõige nõrgem jutt. Iseenesest ei ole halb mõte kirjutada õudusjuttu, mis seob loomkatsete tegijast kirurgi ja egüptoloogi, kuid selle teostuses siin on täiesti arusaamatuid ja loogiliselt seletamatuid käike, mis panevad juba lugedes pahaselt pomisema. Kui see oleks kellegi esimene kirjatükk, siis soovitaksin selle katsetuseks lugeda ja kuskile sahtlipõhja jätta.
"Mereröövlid" (1928) (8/10) seevastu on kaugelt parim lugu siin kogumikus. Siin on peategelaseks keskikka jõudnud mees, kes on ennast kogu elu töösse matnud ja polegi väga hoolinud sellest, et tema vanemad ja õed-vennad on kõik üsna varakult elust lahkunud ja tema ihuüksi jätnud. Kuid ükskord Cornwallis töö asjus kaevandusi külastades möödub ta oma tühjana seisvast ja lagunevast lapsepõlvekodust ning mälestused tulevad hetkeks tagasi. Lugu on tõeliselt ilus, olgugi nukra tooniga. Eriti just lõpp on väga mõjus, vahest just sellepärast, et selgelt on võimalik ka teistsugust lahendust oodata. See lugu on kogumiku ehteks ja juba ainult see üksi tasub raamatu kätte võtmist.
Tervikuna on mul selle autorikogu üle ikkagi hea meel. Kuigi päris paras hulk lugusid siin pakuvad vaid ajaloolist huvi, on ka nende puhul vähemalt võimalik heita põnev kõrvalpilk sajanditaguse Briti kõrgema keskklassi toimetustesse. Samas on siin ka paar tugevat klassikalises laadis õudusjuttu ("Nägu", "Sammud") ning veel mõned, mis ühel või teisel põhjusel esile tõusevad ("Jaht Achnaleishis", "Negotium Perambulans", "Õudusesarv"). Imeline lõpulugu "Mereröövlid" oleks aga auks igale kirjanikule.
Hinnang tervikule: 5/10 (võttes arvesse nii tugevusi kui ka nõrkusi)
5.
2
3.5
