Alustan vaimustavaid emotsioone tekitanutega (lugemise järjekorras):
1) Nahk. Libahundilood on mulle alati olnud südamelähedased (ühe olen ka ise tõlkinud: McKee Charnase lugu „Tissid“ raamatus „Aphra“)
2) Rohelistest välisseintest plastakendeni ... Meeldis Leila sihikindlus, isegi põikpäisus oma veendumuse kaitsel. Ka ian Karl AntonArturi võõrdumine lihtrahvast ja tegelikkuse mittetundmine oli hästi kujutatud ning kui reaalsus talle näkku kargas, astus ta kohe õigeid samme lihtrahva olukorra parandamiseks.
3) Mismoodi on olla keisrinna. Pesuehtne muinasjutt, milles igaüks täidab lõpuks oma kohust, ja seda oma loomuse kohaselt.
4) Roheline kivi. Lühike lugu, rohkem mõistujutulik muinasjutt, selline südamlik.
5) Preili, röövel ja koerad. Juba „Algernonis“ loetuna pidasin seda väga heaks, nüüd, teist korda nauditult, jään sama arvamuse juurde.
Positiivse ehk hea mulje jättis ka lugu Joosta oma varju eest. Ülejäänud olid rahuldavad, need olid enamasti lühemat sorti lood. Neist ainsana võõristasin lugu Võtja – polnud kohe üldse mulle sobiv.
Pool kogumiku mahust oli nagu minu jaoks loodud, teine poole oli nagu oli: ilmselt vajalik ja mõnele teisele lugejale sobilik.