1.
8
4.375
2.
2
4.0
3.
2
4.0
4.
1
4.0
5.
4
4.5
6.
3
3.333
1.
1
4.0
3.
1
3.0
4.
1
4.0
5.
6
3.667
6.
1
4.0
7.
2
4.5
8.
4
4.5
9.
6
3.5
11.
1
4.0
12.
1
3.0
13.
2
3.5
14.
1
4.0
15.
1
4.0
16.
3
4.667
20.
2
4.5
21.
3
4.333
22.
3
4.0
23.
3
4.0
24.
2
2.5
25.
1
4.0
26.
1
3.0
27.
1
4.0
28.
2
4.0
30.
1
4.0
31.
1
4.0
32.
1
4.0
33.
1
4.0
34.
1
4.0
1.
7
3.571
2.
4
3.75
3.
3
3.333
4.
3
4.333
1.
6
3.833
2.
3
4.333
(jutt aastast 2021)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-lohe-neelas-alla-paikse
Siin loos on koos mitu asja, millest mulle väga lugeda meeldib: primitiivne elu, mütoloogiline mõtlemine ja kohtumine tundmatuga. Kuid jutt on niisamagi põnev ja peategelane on sümpaatne. Lõpp on veidi ootamatu, aga omal moel rahuldustpakkuv. See lugu on lihtsam ja sirgjoonelisem kui kogumiku kaks esimest, ent hea kulgemisega ning veelgi tihkem. Kalmsten oskab seda asja väga hästi, et loob oma peas terve maailma ja siis näitab lugejale sellest ainult väikest nurgakest ajas ja ruumis – ja ometi jääb lugejale mulje, et ta sai teada palju rohkem, kui ta tegelikult sai. Ega rohkem öelda polegi, kui et kiidan.
