"Kübeke elutervet vihkamist" on temaatiline ulmeantoloogia, kuhu erinevad kirjanikud etteantud teemal midagi värsket kirjutanud on. Selline antoloogiate koostamise viis on ulmekirjanduses üsna traditsiooniline ning Eestiski on sel oma ajalugu, seni peamiselt Indrek Hargla koostajakäe all.
Hargla koostatud viimasest temaatilisest antoloogiast "Ülestõusjad ja kodukäijad" on aga juba aastaid möödas ning seetõttu on mul hea meel näha, et ka teised meeskonnad selles valdkonnas kätt proovivad. Lihtne see töö pole, käima sai see projekt ju ikkagi ühisrahastuse toel.
Olgu mainitud, et ma ise toetasin ka seda rahastust natuke. Praeguseks aga on raamat juba kätte saanud kogu vajaliku lugejate tagasiside ja ka erinevaid Stalkeri ulmeauhindu, seetõttu ei näe ma midagi paha selles, et mõned mõtted selle kohta omalt poolt ära märkida.
1. "Harjusk" - Häli Kivisild 4/10
Selles loos on linnas velskriks õppinud tütarlaps nimega Ilo tulnud laadapäevadeks oma perele appi kauplema. Ajad on halvad, ilmad nigelad ja valitsejad hoolimatud, nagu ikka. Laadal kohtab Ilo aga oma lapsepõlvesõpra Rahuleidu, kes on vahepeal kummaliselt vananenud ja kärbunud.
Selle loo tugevuseks on kindlasti eestilik tulevikumaailm - kunagisest tehnikatsivilisatsioonist on järel vaid riismed ja käes oleks jälle nagu 18. või 19. sajand. Näha on ka vendade Strugatskite romaani "Väljasõit rohelisse" mõju. Tervikuna jääb lugu siiski pisut kohmakaks ning oleks ehk veel lihvimist vajanud.
2. "Läbilõigatud niidid" - Miikael Jekimov 2/10
Endine tänavapoiss Brendan on sõjast tagasi ning saab teada, et kohaliku kuritegevuse boss Shorewell tahab käppa peale panna laostunud aadliperekonna häärberile, kus Brendan omal ajal üles kasvas. Koos selle perekonna viimase pärija Bethanyga püüab Brendan seda takistada.
Siin loos on mõned väiksed õnnestumised nagu üksikud maailmaehituse elemendid või paar head fraasi. Kahjuks aga pole sellel ei korralikku algust ega lõppu, tegevus on täiesti sihitu ja autori valitud bulwerlyttonlik stiil pigem segab lugemist. See lugu oleks võinud kuskile sahtlisse jääda.
3. "Miljones päev" - Kristjan Sander 7/10
Ihuüksi ühel tühjal planeedil viibiv inimene on seal elanud loo alguseks kokku miljon päeva. Aga milleks see kõik vajalik on?
Nutikas ja hea lugu, ehitatud küll täpselt ainult ühe mõtte ümber - aga sellisena väga hästi viimistletud ja lihvitud. Vahest ainult lõpus oleks võinud natuke vähem seletada ja natuke rohkem jätta lugejale mõistatamiseks. Sander on ikka hea kirjanik ja kahju, et temalt praegusel ajal vaid haruharva midagi ilmub.
4. "Tume leek" - Artur Räpp ja Maarja Kruusmets 4/10
Põlvkonnalaev on teel olnud aastakümneid ning erinevad probleemid ja kriisid on juba sellest üle käinud. Pärast viimast õnnetust on juhtkond kehtestanud karmi korra ning nõuab rahvastiku taastamiseks palju sünnitusi. Raamatukoguhoidja Anna üritab selle jama keskel oma vaiksel viisil head teha.
Siin loos on mitu head mõtet selle kohta, kuidas lühinägelik poliitika mingite murede paikamisel uusi probleeme tekitab - stseen poistekambaga näiteks oli väga targalt tehtud. Kogu see vandenõu ja röövimise süžeeliin aga oli üsna mittemidagiütlev ja tuli loole tervikuna pigem kahjuks.
5. "Õunapuu" - Meelis Friedenthal 6/10
Üks mees sõidab bussiga isale maale külla. Selle bussisõidu jooksul hakkab ta meenutama, et kuidas see juhtus, et kõik asjad käest ära läksid.
Friedenthali teksti on alati meeldiv lugeda ning ka see pole erand. Lihtsalt kõik see oskuslikult kokku pandud mõtisklus on natuke... igav. Esimest korda läks huvitavaks alles siis, kui juttu tuli varjendite kaevamisest, kuid seejärel oligi juba lõpp (see aga jälle omakorda ilus ja sümboolne). Eristuv ja silmatorkav on see lugu kindlasti.
6. "Welwitschia mirabilis" - Lüüli Suuk 5/10
Paphnutia neljas printsess Adeleine läheb oma onu Gerandiga diplomaatilisele missioonile naaberkuningriiki Shahhreesse. Peagi aga selgub, et kahe kuningriigi suhteid üritavad mõjutada mitmed vandenõulased ja pole sugugi kindel, keda Adeleine usaldada võiks.
Siin loos on kamaluga täitsa toredat, kuigi natuke vanamoelist kõrbeeksootikat ning lõpus on süžeepöörded üsna andekalt tehtud. Mind häiris loo juures aga see, et kõik maagilised elemendid (sh pealkirjas nimetatud taim) olid suures plaanis täiesti ebaolulised - kui enamus sellest maha tõmmata, oleks alles jäänud lihtsam aga korralikum paleeintriig.
7. "Kübeke elutervet vihkamist" - Veiko Belials 5/10
Kunagi on mingid asjad väga halvasti läinud, aga mis ja kuidas, sellest ei tea käputäis lapsi enam midagi. Neil on niigi käed tööd täis, et ellu jääda Viimase Lootuse Baasis, kuigi seda nime ei võta keegi enam tõsiselt.
Ma tean, et Stalkeri auhinna see lugu ära teenis, kuid minu arvates see päris tipplugu ei ole. Belials on sarnaseid asju kirjutanud varemgi ja paremini ("Kogu maailma valgus" tuleb kohe ette). Ma saan aru, miks see inimesi liigutada võib ja selline tehnika on hea, aga emotsionaalselt jätab see mind külmaks.
8. "Vein Naanil" - Kristi Reisel 8/10
Väike koerataoline nutikas tulnukas Naffi satub kogemata kombel kampa pisisuli Paul Mihkelsoniga ning koos toovad nad planeedilt Luvitaania ära salapärase eseme. Kuid nad ei oska arvatagi, mis neil tegelikult pardal on.
Väga hea ja mõnusalt humoorikas lugu, üks kahest parimast siin antoloogias. Ma tunnistan, et mul on kerge nõrkus kelmikomöödiate ja muidu pikaresksete lugude vastu, aga igasuguse latiga mõõtes on siin tegu korraliku tükiga. Ühtegi teist Reiseli lugu ma lugenud ei ole, aga nüüd tekkis huvi küll.
9. "Plahvatus Le Gynil" - Triinu Meres 6/10
Õnnetuse tagajärjel peab kosmoselaev Le Gyn võimalikult kiiresti ohutusse liikuma. Kuid kaitsekapsleid ei jätku enam kogu meeskonnale. Ühe saaks panna skafandrisse, kus on arvestatav võimalus hukkuda... või kas on mõni võimalus veel?
On tore, et see lugu võtab klassikalise SF probleemilahenduse-teema (nagu on tehtud Arthur C. Clarke'iga alates ja Andy Weiriga lõpetades) ja küsib, et kuidas teha siis, kui kõik ei ole väga huvitatud probleemi lahendamisest (ja kuidas see võib üle kanduda isegi tehismõistusele). Pisut palju on siin sirgjoonelist moraliseerimist, mis mõjub plakatlikult, aga kõik muu on hästi ja läbimõeldult tehtud.
10. "Kiirituskuu sõnnik" - Laura Loolaid 8/10
Peategelane saab koos peaaegu-väikeõega oma kodukindluse valitsejalt söör Exitilt loa minna kindlusest välja elusainest otsima. Kuid salaja on tal plaan otsida hoopis kiirituskuu sõnnikut, mis on palju väärtuslikum kraam.
Teine kahest parimast loost siin ja tehniliselt ehk kõige parem. Loolaid on varemgi kirjakeelega mängimist katsetanud aga siin loos läheb see viimaks täiesti kümnesse. Mulle kohutavalt meeldib, kuidas jutustaja kõnepruuk ja postapokalüptilise maailma reaalsus siin kokku sobivad ja üksteist toetavad. Kindlasti parim lugu, mida ma sellelt autorilt lugenud olen ja vinge sooritus igasugusel skaalal.
11. "Tapjaprints" - Manfred Kalmsten 6/10
Haldjas Adamäer veedab lindpriina oma päevi kõrtsis redutades ja juues. Ühel õhtul aga jõuavad need, kes teda otsivad, talle järele.
Täiesti korralik klassikalises stiilis fantaasialugu, mind isegi üllatas, et sellele mingit knihvi sisse ei tulnud (lõpus väike puänt siiski on). Kalmstenil on viimaste aastate lugudest kujunenud juba oma väike Põhjala müütide maailm ja see lugu sobib sinna kenasti vahepalaks.
Tervikuna on tegemist täiesti korraliku antoloogiaga ning Hargla varasemate sarnaste projektidega kannab see võrdluse auga välja. Eriti hea meel on mul üllatuste, nagu Kristi Reiseli ja Laura Loolaidi lugude üle, kus ma sellist sooritust ei osanud üldse oodata, aga ka Kristjan Sanderi tugeva tagasituleku üle.
Ka muud lood olid pea kõik kenasti ansamblis sees - ning nagu alguses ütlesin, projekt on oma tunnustuse juba välja teeninud. Nüüdseks on ilmunud järgmine antoloogia samas sarjas, mis tähendab, et ka projekti meeskond on õnnestumise omaks võtnud. Selle üle on mul ainult hea meel.
Hinnang: 6/10, nii lugude eest keskmiselt kui ka projekti eest tervikuna.
