Harlan Ellison

Eesti lugejale pakutav valik, mis peamiselt samanimelisel originaalkogul baseerub, aga lisaks ka mitut ilmselt koostaja lemmiklugu sisaldab, pildi kirjaniku jutuloomingust kahtlemata annab. Enamus jutte on ehitatud ulmekirjanduse tüüpteemadele: üliinimene ("Worlds To Kill"), tuumasõjajärgne maailm ("A Boy And His Dog"), planetaarne sõda ("Run for the Stars"), superarvuti ("I Have No Mouth, and I Must Scream") jne. jne. Ellisoni lähenemisnurk väljendub plitaki-plätaki sõna-siia-lause-sinna kirjutamisstiilis (mis tihtipeale toimib) ning loole väänutatud üldjuhul haigest, jaburast või maitsetust lõpplahendusest. On ka tuntavalt hetkeemotsioonide ajel sündinud, minu silmis väärtusetuks kraamiks kvalifitseeruvat toodangut ("White on White", "Phoenix") ning täiesti loetamatut eksperimentaalset joru (kogumiku nimilugu, "Try a Dull Knife"). Üsna arusaamatu on ka "Santa Claus vs S.P.I.D.E.R.", kuid teisel põhjusel.

Eelnev ei tähenda, et 16 loo hulgast mul ühtegi kaifimisväärset juttu leida ei õnnestunud - väga meeldis "The Very Last Day of Good Woman", üsna lähedale platseeruvad ka "A Boy and His Dog" ning (kõigele vaatamata) "Shattered Like a Glass Goblin".

Hoolimata sellest et ilmselgelt Ellison kirjanikuna minu sümpaatiate hulka ei kuulu, on kogumiku "Koletis, kes ..." koondhindeks kindel viis. Eesti kirjastuspraktikas on tegu julge ja kaaluka sammuga, mida väärtustab raamatu kvaliteet (esile võib tõsta nii köidet-kujundust, tõlget (paar tobedat soomemõjulist apsakat ei riku meetünni), valikut, kui ees- ja järelsõnu). Sellisel kujul on "Koletis" Skarabeuse ilmne õnnestumine, mis vaevata kaalub üles näiteks Tempus Fugiti sarjas ilmunud neli köidet. Aga lugeda tasub seda kobedat raamatut tempoga 1-2 lugu päevas, nii saab kirjaniku loomingust rohkem kätte.

Paremateks lugudeks pean ise arlekiinilugu, klaasist paharetti ja "Mul ei ole suud, aga...". Igal juhul soovitan.

See selleks. Antud kogumiku pealkiri oli ausalt öeldes minu jaoks eemalepeletavalt tobe ning samanimeline jutt ei võtnud seda tobedust raamatu alguses mitte maha. Õnneks siiski järgnes ka paremaid palasid, kuid kokkuvõtteks öelduna ei ole selle mehe looming valdavalt just minu maitse järgi. Selline tunne, nagu oleks osad lood kirjutatud kaifiseisundis, osad pisut valutava peaga ning osad päris kainena. Ja lugude headus kasvab samas järjekorras. Kogumiku päästsid minu jaoks "Run for the Stars" ja "A Boy and His Dog" mis olid ilma mööndusteta väga head. Koondhinde saamiseks kirjutasin paberile 16 numbrit ning nende keskmiseks osutus täpselt 3.

Ah jaa, naljaks nähtus on ka autori eessõna tõlkele, milles kogu aur läheb neetud postkommunistlike riikide piraatkirjastamise sõimamisele. Piraatlus on muidugi paha, kuid selline eessõna oli kahjuks nõmedavõitu...

Noh, kindlasti tahaks nii mõnigi võltsmoralist sinna ühe kuue veel juurde panna ning siis Harlan-boy`le otsa peale teha... sellise kodaniku olemasolu on ju tõsine väljakutse korralikule ühiskonnale. Tegelikult pole Ellison muidugi sotsiaalselt üldsegi ohtlik, lihtsalt ühiskond on mäda ning selline mäda ühiskond võimaldab Harlan Ellisonil oma mässava märtri rolli vägagi nautida...

Vaat sellised mõteräbalad siis Meistri sünnipäeva puhul ja tema valikkogu maakeeles ilmumise puhul kah!

Kogu on võrratu... ja ükski kiidusõna pole tõesti liiast! Tõtt-öelda läheb see raamat eestikeelse ulme ajalukku juba ainuüksi ühe fakti tõttu: see on esimene kultuurmaailma autoriõiguse reegleid järgides koostatud tõlkevalimik eestikeelses ulmes. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et toimetaja (antud juhul Arvi Nikkarev) on täiesti ametlikult (loe: autori ja agendi teadmisel ning nõusolekul) pannud kokku tõlkevalimiku. See on tegelikult üsna tõsine tükk... võin seda omast käest öelda, sest mul on kurb kogemus ühe teise Meistri jutukogu lammutamise katsest ning mina jäin antud menuautori agendile alla (tõsi küll temapoolse lubadusega, et me veel arutame seda asja). Viimatinimetatud põhjustel ma siin ka autori nime ei avalikusta ning sünnipäev oli siiski kah Ellisonil.

Raamatu valikut ma siin eraldi kiitma ei hakka, sest viis hindeks peaks üsna selge hinnang olema ning kõiki jutte olen ma ka eraldi arvustanud ning sellega ka oma seisukoha juba tervikut moodustavate osade kohta välja öelnud.

Mis puutub sellesse eessõnasse (millest on korduvalt ka kõikvõimalikes eravestlustes juttu olnud), siis siin tahaks meelde tuletada Harlan Ellisoni enda võrdlust ühest teatvast tegevusest kilomeetripostiga autori ühe teatava füsioloogilise ava kallal. Loomulikult autor karjub selle tegevuse juures, sest hästi valus on ju! Karjuda saab mitmeti, mõni vaguram hing anuks leebemat kohtlemist... Harlan-boy, aga põhjab kiusajaid, temperament on selline ning natuur kah selline leppimatu ja sirgjooneline!Harva on põhjust kedagi tänada selle eest, et koletise lahti päästis... selle koletise eest tänan küll. Nii demiurgi, kes ta lõi; kui ka valvurit, kes väravad valla päästis. Karm koletis, kes kuulutab armastust maailma südames... ainult, et eelmine aasta oli see maailma süda siinmail!

Esiteks, häiris see et ligi pooltes juttudes visati puänt lugejale ette viimases lauses -- lõigus -- leheküljes (kui oli tegu pikema jutuga). Ühest küljest on see igati normaalne, kuid Ellisoni puhul mõjus see esiteks triviaalselt ja teiseks väga ühese jutulõnga läbiraiumisena, nätaki. Siit jõuan...

... teise punktini. Nii mitmedki lood olid (taas) häirivalt lihtsakoelise ülesehitusega, mis pigem kirjanduslikes lapsekingades Ellisonile kui Hugo ja Nebula laureaadile viitasid.

Samas pakkusid mitmed lood ka täisväärtuslikku lugemisrõõmu -- näiteks "Kildudeks..." ja "Mul ei ole suud...", mille mõlema juures hõljus kummatigi see aga-igaüks-oskaks-ju-nii-kirjutada-tunne. Sellegipoolest, arvan ma, on tegu igati väärt kogumikuga; paar tõrvatilka meepotti ei rikkunud.

Parimateks hindan lugsid “Poiss ja tema koer”, “Silma aeg”, “Rünnak tähtedele” ja “Mul ei ole suud...” Kõik ülejäänud oleks võinud vabalt vahele jätta. Kokkuvõttes selline keskpärane kogumik.

Kui 1998. aasta algul tekkis koos abikaasaga mõte ulmeraamatuid avaldada, siis jõudime kohe ka mõtteni tõlkimine oma pojale Lassele „peale suruda“. Tõhusaks sunnimeetodiks oli šantaaž. Nimelt õppis ta pärast gümnaasiumi IT-d ja tollal oli Soomes seadus, et kui noor elab vanemate juures, siis õpingutoetust ta ei saa. Lubasime talle seda maksta, kui ta Skarabeusele tõlketööd teeb. Esimeseks raamatuks oli 1998 ilmunud Norman Spinradi Terasunelm. Teiseks tuli Harlan Ellisoni vaadeldav kogumik.
 

Kogumiku saamislugu: 1998 suveks oli mu mõttes ühtekokku kolm võimalikku Ellisoni kogumikku:
 

1)     Lood kuni 1970. aastani.
 

2)     Lood 1970-1980 aastani (seal olnuks vähemalt Silent in Gehenna, The Whimper of Whipped Dogs, Knox, Croatoan, Shatterday, Jeffy is Fife jm)
 

3)     Kõik pärast 1980 kirjutatud lood.
 

Nimelt, juhul kui esimene kogumik kaubanduslikult omadega välja tuleb, kavatsesin avaldada ka kaks järgnevat – seega kolmeköiteline Ellison!
 

Pöördusin Ellison Webderland’i ülalpidaja poole, et see teataks mulle, kelle käest saan loa tõlkida ja avaldada eesti keeles Ellisoni kogumik. Ta vastas: mina olen see mees. Esitasin nimekirja kuueteistkümnest eri pikkusega loost, mis kõik on avaldatud enne 1970. aastat ja lisasin, et ei võtnud hilisemaid lugusid, sest ka järgnevatesse kogudesse peab midagi jääma. Teatas: võin tõlgetega alustada, kõik OK.
 

Sügisel 1998 ja talvel 1999 kirjutasin talle mitu korda, et tõlge juba kaugele edenenud ja tahan ka kirjalikku lepingut. 1999. aasta märtsi algul pärast südaööd helises telefon ja keegi rääkis midagi ärritunud häälega. Just unerüppest tõusnuna ei jaganud ma palju midagi ja andsin toru Lassele. Selgus, et Ellison. Oli väga nördinud: tema juttude avaldamisõigused on ainuüksi temal; ta pole sugugi rahul, et olen lõhkunud ta kogumikke. Seletasin: tema esindaja andis selleks loa, midagi ebaseaduslikku pole ma teinud, tõlge peaaegu valmis; mis teha? Lubas saata nende juttude ja selle kogumiku kohta lepingu. Mida ka tegi. Lisaks tuli kaaskiri, milles ütles selgelt välja: ühtegi tema kogumikku enam lõhkuda ei tohi. Seega mattis ta maha minu kahe järgneva köite idee. Kahju!
 

Sain siiski paljude muude tugevate lugude kõrval avaldada sellised meistritööd nagu „Repent, Harlequin!“ Said the Ticktockman (65), I Have No Mouth, and I Must Scream (67) ja A Boy and His Dog (69). Selline taust siis sellel raamatul.