George Jordan oli tavaline inimene, praktiliselt igas mõttes. Ainuke mis teda vahest eriliseks tegi oli soov kogeda uut ja huvitavat, veidrat ning pisut perverset. Seetõttu polnud üldse imelik, et ta nõustus vabatahtlikult liituma EHIT ("Effective Human Interface Technology") projektiga. EHIT projekt käivitati pärast seda, kui oldi ehitatud uus, General Dynamics A-230 lennuk. See mudel oli ehitatud niivõrd keerukaks ning oli niivõrd ebastabiilne, kuid samas niivõrd võimas, et teda ei saanud enam juhtida tavaliste meetoditega, selleks, et inimene suudaks lennukit kontrollida, pidi inimene ise olema lennuk. Seetõttu opereeriti George ajusse bioprotsessorid ning lõua alla kontaktid, mille kaudu ta sai pidada sidet sõjamasinaga. Sõda aga milleks valmistuti jäi ära ning George saadeti erru. Ajapikku selgus, et (nagu george seda ise nimetas) "Madu", mis tegelikult oli sümbioos bioprotsessoritest ning osakesest tema enda ajust kipub ajapikku võimust võtma. Nimelt monteeriti need bioprotsessorid selle osa külge ajust, mis inimene on pärinud oma esivanematelt, kes miljonite aastate eest Maad valitsesid, sest selle osaga oli kõige lihtsam suhelda. Lisatud bioprotsessorid aga andsid just sellele osale ajust aeg ajalt kontrolli kogu inimese üle, mistõttu käivitusid inimeses tema kõige primaarsemad kired ning soovid ja silmade pupillid kiskusid kokku maolaadseteks piludeks (et madalamalt arenenud ajuosa oleks ka võimeline visuaalset inputi interpreteerima). Just nende bioprotsessorite ja EHIT programmi jäänukite pärast võttis Georgega ühendust SenTrax, firma, mille tegevusvaldkond jäigi raamatu lõpuni selgusetuks. Nimelt oli nende üks uurimusprojekt jõudnud niikaugele, et oli loodud tõrleine tehisintellekt ning ainuke, mis AI-l puudu oli oli otsene suhe inimestega - nende tunnete, valude, rõõmude ning vihaga. Ainule EHIT projekti liikmed olid võimelised masinaga otse suhtlema ning seetõttu olid nad "Alephi" jaoks ülimalt väärtuslikud. Kuidas George oma "Maoga" võitles ning milline oli teiste temasuguste saatus tuleb juba ise raamatust välja lugeda. Ma isiklikult pean seda üheks parimaks Cyberpunk jutuks, mida ma seniajani olen lugendaud ning ma olen lugenud neid ikka piisava hulga. Viis pluss ainult sellepärast, et rohkem ei saa kuidagi anda.