Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten · Kadri Kääramees ·

Kübeke elutervet vihkamist

(antoloogia aastast 2024)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
3
2
0
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (6)

Esiteks: väga hea, et selline kogumik olemas on. Lootuspunk vajab tutvustamist ja see raamat tutvustab kenasti.
Teiseks: Parimad lood on raamatu teises pooles. Ma üldse ei taha vähendada teiste heade lugude väärtust, ent kui lugeja tunneb, et ooh, see oli hea - aga väidetavalt läheb veel paremaks, ei ole see ju halb asi?
Kolmandaks: Siin on mitu juttu - nimeliselt ei hakka ära tooma, aga üle kolme - mis on head absoluuttasemel, mitte "Eesti ulme kohta käib küll". Osad lausa nii head, et suu jääb ammuli. 
Neljandaks: lugusid on väga eriilmelisi. Mitte et teaduslik fantastika, postapokalüptika, fantaasia-imeulme on kõik esindatud jne - ei, seda kõike muidugi ka. Aga KIRJUTATUD on väga erinevalt. On mõtlikke sisekaemusi, on paljude tegelastega madinaid, on kõike seal vahel. On rõõmsaid reipaid lugusid, on selliseid, kus lootus vaid kauge taustaheli, on kõike seal vahepeal. Jah, suur jagu autoreid on lõppu puistanud rõhutatud "Läheb paremaks!"-emotsiooni. Ent osad ei ole ja see on tore. Värskendav ja mõjub ehedana. 
Viiendaks: tegu on peamiselt Hooandjas finantseeritud teosega, võiks nagu oodata kerget põlve-otsas-tegemise maiku. Kuid ei: väga professionaalne, väga kaunis, heade piltide, imekauni kaane ja korraliku toimetusega. 
Kuuendaks: see on uue raamatusarja esimene teos. Ausalt öelda saab raske olema sama taset hoida. Nõuab koostajatelt kõvasti kirge - selle raamatu puhul on seda kirge igatahes jagunud.   
Teksti loeti eesti keeles


 Ikka kohe väga mõnus ulmekogumik. Kuigi minu maitsenärvi kõditasid viieväärselt üksnes viis lugu üheteistkümnest, olid ka teised jutud üle Harju keskmise ja toredad lugeda. Esitan mulle enim naudingut pakkunud lood (lugemise järjekorras):
 

1.      Juba avalugu Harjusk (Häli Kivisild) tekitas kindluse, et see raamat pakub MIDAGI HEAD.
 

2.      Miljones päev (Kristjan Sander) oma ootamatu lõpplahendusega on ikka väga tugev jutt.
 

3.      Kübeke elutervet vihkamist (Veiko Belials). Siin on lisaks natuke segasele ja ohtu täis õhkkonnale (ilmselt põlvkonnalaeva meenutaval tuumakatastroofi järgsel kinnisel alal?) väga meeldejäävad lapsed, eriti see Rille. Emotsionaalselt Harjuski kõrval meeldejäävamaid.
 

4.      Kiirituskuu sõnnik (Laura Loolaid). Lisaks huvitavale süžeele on keel mõnus: ööhaku suund, üleliialised küsimused, muidurahvas, auvääriline, praeguajal jne. Ja ega kõrvaltegelasedki alla jäänud: Sada Tuhan, seksimaja emand Raudputs, söör Exit, kõrts nimega Situv kirp.
 

5.      Tapjaprints (Manfred Kalmsten). Üldiselt ma high fantasyt ei tarbi, eriti veel siis, kui jumalad on mängu toodud (omal ajal pettusin kõvasti Gaimani Ameerika jumalates, isegi ostetud raamatu panin müüki), kuid siin on vana Ühesilmne ja Loki omal kohal, olid nad ju haldjate esiisad. Ja haldjate vastu pole mul kunagi midagi! Nii et üks parimaid lugusid kogumikus.

 

Tibake vähem pani mind nurruma Plahvatus Le Gynil (Triinu Meres); ilmselt sellepärast, et siin on koos kaks teemat SF-s, millesse ma suhtun eelarvamusega: kosmoseulme ja ennast tunnetav tehisaru. Need kaks koos moodustavad kompoti, mis ilmselt mõjutab mu alateadvust 😊. Minu skaalal 4+. Õunapuu (Meelis Friedenthal) on hea stiili ja meisterliku maailmaloomega. Ka on välditud Abracadabras esinenud pimetähni sõnavalikus (seal on liiga üksluine otsese kõne saatesõna kasutamine: 75 korda ’ütles’ ja 24 korda midagi muud (küsis, kordas, kinnitas jne) ning see häiris lugemist). Kindel 4. Tore maailm on ehitatud seiklusjutule Läbilõigatud niidid (Miikael Jekimov). Welwitchia Mirabilis (Lüüli Suuk) on mu esimene kokkupuude autori tekstidega ja kindlasti ei jää see viimaseks – jättis hea mulje. Tume leek (Artur Räpp, Maarja Kruusmets) on põlvkonnalaeva lugu ja et olen eesti ulmeautoreid vähe lugenud, siis minule esimene selline. Kordaminek! Vein Naanil (Kristi Reisel) on kosmoses toimuv seikluslugu, kus tegutsevad mungad palverändurid ja tore tegelane Naffi, kel on oma kari.  

 

Usun ja loodan, et see kogumik toob järgmisel aastal kirjastusele, koostajatele ja autoritele mitu Stalkerit. Soovitan soojalt: naudin garanteeritud!  
 

Teksti loeti eesti keeles

"Kübeke elutervet vihkamist" on temaatiline ulmeantoloogia, kuhu erinevad kirjanikud etteantud teemal midagi värsket kirjutanud on. Selline antoloogiate koostamise viis on ulmekirjanduses üsna traditsiooniline ning Eestiski on sel oma ajalugu, seni peamiselt Indrek Hargla koostajakäe all.  
Hargla koostatud viimasest temaatilisest antoloogiast "Ülestõusjad ja kodukäijad" on aga juba aastaid möödas ning seetõttu on mul hea meel näha, et ka teised meeskonnad selles valdkonnas kätt proovivad. Lihtne see töö pole, käima sai see projekt ju ikkagi ühisrahastuse toel.  
 
Olgu mainitud, et ma ise toetasin ka seda rahastust natuke. Praeguseks aga on raamat juba kätte saanud kogu vajaliku lugejate tagasiside ja ka erinevaid Stalkeri ulmeauhindu, seetõttu ei näe ma midagi paha selles, et mõned mõtted selle kohta omalt poolt ära märkida.  
 
1. "Harjusk" - Häli Kivisild 4/10  
 
Selles loos on linnas velskriks õppinud tütarlaps nimega Ilo tulnud laadapäevadeks oma perele appi kauplema. Ajad on halvad, ilmad nigelad ja valitsejad hoolimatud, nagu ikka. Laadal kohtab Ilo aga oma lapsepõlvesõpra Rahuleidu, kes on vahepeal kummaliselt vananenud ja kärbunud.  
 
Selle loo tugevuseks on kindlasti eestilik tulevikumaailm - kunagisest tehnikatsivilisatsioonist on järel vaid riismed ja käes oleks jälle nagu 18. või 19. sajand. Näha on ka vendade Strugatskite romaani "Väljasõit rohelisse" mõju. Tervikuna jääb lugu siiski pisut kohmakaks ning oleks ehk veel lihvimist vajanud.  
 
2. "Läbilõigatud niidid" - Miikael Jekimov 2/10  
 
Endine tänavapoiss Brendan on sõjast tagasi ning saab teada, et kohaliku kuritegevuse boss Shorewell tahab käppa peale panna laostunud aadliperekonna häärberile, kus Brendan omal ajal üles kasvas. Koos selle perekonna viimase pärija Bethanyga püüab Brendan seda takistada.  
 
Siin loos on mõned väiksed õnnestumised nagu üksikud maailmaehituse elemendid või paar head fraasi. Kahjuks aga pole sellel ei korralikku algust ega lõppu, tegevus on täiesti sihitu ja autori valitud bulwerlyttonlik stiil pigem segab lugemist. See lugu oleks võinud kuskile sahtlisse jääda.  
 
3. "Miljones päev" - Kristjan Sander 7/10  
 
Ihuüksi ühel tühjal planeedil viibiv inimene on seal elanud loo alguseks kokku miljon päeva. Aga milleks see kõik vajalik on?  
 
Nutikas ja hea lugu, ehitatud küll täpselt ainult ühe mõtte ümber - aga sellisena väga hästi viimistletud ja lihvitud. Vahest ainult lõpus oleks võinud natuke vähem seletada ja natuke rohkem jätta lugejale mõistatamiseks. Sander on ikka hea kirjanik ja kahju, et temalt praegusel ajal vaid haruharva midagi ilmub.  
 
4. "Tume leek" - Artur Räpp ja Maarja Kruusmets 4/10  
 
Põlvkonnalaev on teel olnud aastakümneid ning erinevad probleemid ja kriisid on juba sellest üle käinud. Pärast viimast õnnetust on juhtkond kehtestanud karmi korra ning nõuab rahvastiku taastamiseks palju sünnitusi. Raamatukoguhoidja Anna üritab selle jama keskel oma vaiksel viisil head teha.  
 
Siin loos on mitu head mõtet selle kohta, kuidas lühinägelik poliitika mingite murede paikamisel uusi probleeme tekitab - stseen poistekambaga näiteks oli väga targalt tehtud. Kogu see vandenõu ja röövimise süžeeliin aga oli üsna mittemidagiütlev ja tuli loole tervikuna pigem kahjuks.  
 
5. "Õunapuu" - Meelis Friedenthal 6/10  
 
Üks mees sõidab bussiga isale maale külla. Selle bussisõidu jooksul hakkab ta meenutama, et kuidas see juhtus, et kõik asjad käest ära läksid.  
 
Friedenthali teksti on alati meeldiv lugeda ning ka see pole erand. Lihtsalt kõik see oskuslikult kokku pandud mõtisklus on natuke... igav. Esimest korda läks huvitavaks alles siis, kui juttu tuli varjendite kaevamisest, kuid seejärel oligi juba lõpp (see aga jälle omakorda ilus ja sümboolne). Eristuv ja silmatorkav on see lugu kindlasti.  
 
6. "Welwitschia mirabilis" - Lüüli Suuk 5/10  
 
Paphnutia neljas printsess Adeleine läheb oma onu Gerandiga diplomaatilisele missioonile naaberkuningriiki Shahhreesse. Peagi aga selgub, et kahe kuningriigi suhteid üritavad mõjutada mitmed vandenõulased ja pole sugugi kindel, keda Adeleine usaldada võiks.  
 
Siin loos on kamaluga täitsa toredat, kuigi natuke vanamoelist kõrbeeksootikat ning lõpus on süžeepöörded üsna andekalt tehtud. Mind häiris loo juures aga see, et kõik maagilised elemendid (sh pealkirjas nimetatud taim) olid suures plaanis täiesti ebaolulised - kui enamus sellest maha tõmmata, oleks alles jäänud lihtsam aga korralikum paleeintriig.  
 
7. "Kübeke elutervet vihkamist" - Veiko Belials 5/10  
 
Kunagi on mingid asjad väga halvasti läinud, aga mis ja kuidas, sellest ei tea käputäis lapsi enam midagi. Neil on niigi käed tööd täis, et ellu jääda Viimase Lootuse Baasis, kuigi seda nime ei võta keegi enam tõsiselt.  
 
Ma tean, et Stalkeri auhinna see lugu ära teenis, kuid minu arvates see päris tipplugu ei ole. Belials on sarnaseid asju kirjutanud varemgi ja paremini ("Kogu maailma valgus" tuleb kohe ette). Ma saan aru, miks see inimesi liigutada võib ja selline tehnika on hea, aga emotsionaalselt jätab see mind külmaks.  
 
8. "Vein Naanil" - Kristi Reisel 8/10  
 
Väike koerataoline nutikas tulnukas Naffi satub kogemata kombel kampa pisisuli Paul Mihkelsoniga ning koos toovad nad planeedilt Luvitaania ära salapärase eseme. Kuid nad ei oska arvatagi, mis neil tegelikult pardal on.  
 
Väga hea ja mõnusalt humoorikas lugu, üks kahest parimast siin antoloogias. Ma tunnistan, et mul on kerge nõrkus kelmikomöödiate ja muidu pikaresksete lugude vastu, aga igasuguse latiga mõõtes on siin tegu korraliku tükiga. Ühtegi teist Reiseli lugu ma lugenud ei ole, aga nüüd tekkis huvi küll.  
 
9. "Plahvatus Le Gynil" - Triinu Meres 6/10  
 
Õnnetuse tagajärjel peab kosmoselaev Le Gyn võimalikult kiiresti ohutusse liikuma. Kuid kaitsekapsleid ei jätku enam kogu meeskonnale. Ühe saaks panna skafandrisse, kus on arvestatav võimalus hukkuda... või kas on mõni võimalus veel?  
 
On tore, et see lugu võtab klassikalise SF probleemilahenduse-teema (nagu on tehtud Arthur C. Clarke'iga alates ja Andy Weiriga lõpetades) ja küsib, et kuidas teha siis, kui kõik ei ole väga huvitatud probleemi lahendamisest (ja kuidas see võib üle kanduda isegi tehismõistusele). Pisut palju on siin sirgjoonelist moraliseerimist, mis mõjub plakatlikult, aga kõik muu on hästi ja läbimõeldult tehtud.  
 
10. "Kiirituskuu sõnnik" - Laura Loolaid 8/10  
 
Peategelane saab koos peaaegu-väikeõega oma kodukindluse valitsejalt söör Exitilt loa minna kindlusest välja elusainest otsima. Kuid salaja on tal plaan otsida hoopis kiirituskuu sõnnikut, mis on palju väärtuslikum kraam.  
 
Teine kahest parimast loost siin ja tehniliselt ehk kõige parem. Loolaid on varemgi kirjakeelega mängimist katsetanud aga siin loos läheb see viimaks täiesti kümnesse. Mulle kohutavalt meeldib, kuidas jutustaja kõnepruuk ja postapokalüptilise maailma reaalsus siin kokku sobivad ja üksteist toetavad. Kindlasti parim lugu, mida ma sellelt autorilt lugenud olen ja vinge sooritus igasugusel skaalal.  
 
11. "Tapjaprints" - Manfred Kalmsten 6/10  
 
Haldjas Adamäer veedab lindpriina oma päevi kõrtsis redutades ja juues. Ühel õhtul aga jõuavad need, kes teda otsivad, talle järele.  
 
Täiesti korralik klassikalises stiilis fantaasialugu, mind isegi üllatas, et sellele mingit knihvi sisse ei tulnud (lõpus väike puänt siiski on). Kalmstenil on viimaste aastate lugudest kujunenud juba oma väike Põhjala müütide maailm ja see lugu sobib sinna kenasti vahepalaks.  
 
Tervikuna on tegemist täiesti korraliku antoloogiaga ning Hargla varasemate sarnaste projektidega kannab see võrdluse auga välja. Eriti hea meel on mul üllatuste, nagu Kristi Reiseli ja Laura Loolaidi lugude üle, kus ma sellist sooritust ei osanud üldse oodata, aga ka Kristjan Sanderi tugeva tagasituleku üle.  
 
Ka muud lood olid pea kõik kenasti ansamblis sees - ning nagu alguses ütlesin, projekt on oma tunnustuse juba välja teeninud. Nüüdseks on ilmunud järgmine antoloogia samas sarjas, mis tähendab, et ka projekti meeskond on õnnestumise omaks võtnud. Selle üle on mul ainult hea meel.  
 
Hinnang: 6/10, nii lugude eest keskmiselt kui ka projekti eest tervikuna.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma peaksin need 11 lugu järjestama kirjandusliku taseme/kirjutamisoskuse järgi, oleks pilt vast järgmine: Sander, Friedenthal, Loolaid, Meres, Belials, Reisel, Kivisild, Kalmsten, Suuk, Jekimov, Räpp-Kruusmets. Kui lisada see aspekt, palju need lood päriselt korda läksid ja mingit lugemiselamust pakkusid, siis tõuseks Loolaid ühe, Kivisild kahe, Reisel kolme koha võrra; Friedenthal, Meres, Belials langeksid kõik kaks kohta ning Kalmsten ja Suuk vahetaksid omavahel kohad. Järgnevas lähtun viimasest järjestusest:
 
1. Kristjan Sandri "Miljones päev" on põhimõtteliselt täiuslik SF lugu. Et viimati kirjutas autor midagi samal tasemel aastal 2008, siis jääb õhku rippuma küsimus, miks seda sagedamini ei juhtu.
 
2. "Kiirituskuu sõnnik" on selle raamatu suurim positiivne üllatus ja väärib samuti vaid kiitust. Väga nutikas nipp on teha peategelaseks keegi veidi pooletoobine (kujutage korraks ette sama lugu kirjutatuna nende maal ekspeditsioonil käijate vaatepunktist või - veel hullem - samas võtmes teostatuna kui "Õunapuu", et aru saada, kui palju igavam see lugu siis oleks). Lisapunkti saab lugu kahes järjestikuses otsese kõne saatelauses verbi "ütles" kasutamise eest.
 
3. Põhimõtteliselt sama nippi - teha loo minategelaseks too Naff - oleks soovitanud ka Reiselile, ehkki siis oleks kogumikus muidugi olnud kaks sama võtet kasutavat juttu. Natuke jäi mulje, et autor ei halda päriselt oma lugu ära.
 
4. Friedenthali "Õunapuu" on hästi kirjutatud (midagi vähemat sellelt autorilt ei ootagi), aga võrdlemisi mõttetu jutt. XXI sajandi "Tallinnas aastal 2000".
 
5. Kivisild kipub oma tekstis liialt ilulema ja ausalt öeldes oli seda lugu õilsate inimeste eneseohverdustest üpris igav lugeda.
 
6. Merese tekst on tunduvalt kargem ja pakub enam pinget tehnilisest aspektist (ülilibedal pinnal uisutamise kirjeldust oli nauditav lugeda), palju vähem selle poolest, kuidas arbitraarne kangelanna arbitraarset probleemi lahendab.
 
7. Kogumiku nimilugu on järjekordne troostitu olukirjeldus/pildimaalimine, milletaolisi Belials on oma autorikogudesse ridamisi kirjutanud; mulle isiklikult on alati selgusetuks jäänud, miks selliseid lugusid vaja on.
 
8. "Welwitschia Mirabilis". Selle (ja kolme ülejäänud loo puhul) hakkab loo mittehaldamine juba lugemist segama. Põhimõtteliselt on sellesse juttu romaanijagu sündmusi kokku kuhjatud ning selle vähem kui neljakümnele leheküljele pressimine tähendab vaid seda, et pesuveega on laps välja visatud (see laps, keda tegelikult kunagi ei olnudki). Siia korstnasse võib ilmselt kirjutada ka selle, et loo armunud (!) kangelanna unustab oma armastatu jäägitult niipea, kui teist meest kohtab ja tal on sellest absoluutne poogen. Loo eri episoodid ei ole ühtlasi eriti sidusad. Tekst paistab samuti silma selle poolest, et selles on otsese kõne saatelauses kasutatud 32 korda sõna "lausus", 29 korda sõna "vastas", 22 korda sõna "sõnas", 22 korda sõna "küsis" ning üksnes 5 korda sõna "ütles"; kui sellega taheti jätta muljet masinlikust kirjutamisest, siis see on õnnestunud. Samuti peab ütlema, et konstruktsioonid ""Too süüa!" käskis/nõudis X", ""Aitäh!" tänas Y" osutuvad üldjuhul ülekirjutamise ilminguteks; niisamuti nagu on seda iga küsimärgiga lõppeva otsese kõne lause varustamine sõnaga "küsis" saatelauses või iga hüüumärgiga lõppeva otsese kõne lause varustamine sõnaga "hüüdis" või "hüüatas" või "käskis".
 
9. "Tapjaprints" on võrdlemisi tülgastav lugemine. Ma ei taha tollele, kümneid aastaid kõrtsis joonud, räuskavale ja oma kadunud armastust taganutvale tüübile mõelda, temas ei ole absoluutselt mitte midagi huvitavat. Pisut koomiline on Kalmsteni madalamast soost meestegelaste kihu kõrgema sünnipäraga armukeste järele. Miks mitte kunagi vastupidi? 
 
Ülejäänud kaks juttu avaldasid lugemisel aktiivset vastupanu, ma lugesin nad küll läbi, aga ei taha sellest midagi meenutada.
 
Stalkeri hääletajad on tänaseks ka omapoolse sõna öelnud, kinnitades pikematest juttudest Reiseli (2, koht Stalkeri pingereas), Loolaidi(3) ja Merese (4) paremust Jekimovi (10), Suuki (11) ja Kruusmetsa-Räpi (14) ees ning lühematest lugudest Belialsi (1), Sandri (3), Kivisilla (4) ja Friendenthali (5) paremust Kalmsteni (9) ees. Eks siit võib midagi kõrva taha panna.
Teksti loeti eesti keeles

Oeh...
 
See lootusepunk ei ole üldse minu rida nagu ilmnes.
 
Aga hea, et see köide on olemas.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: