Huvitav detail - see briti romaan ilmus 'meerikas nime all "The 7½ Deaths of Evelyn Hardcastle". Ehk siis "Evelyn Hardcastle'i seitse ja pool surma".
2020 aasta detsembris andis Netflix teada, et raamatu ainetel on plaanis teha seitsmeosaline sari.
Sisu poolest on raamat mingis mõttes klassikaline mõrvamüsteerium. Üsna suletud süsteem, kus Inglismaa maamõis nimega Blackheath on täis erinevaid tegelinskeid erinevatest ühiskonnakihtidest. Rikkamaid, vaesemaid, noori ja vanu, mehi-naisi, tõbraseid ja õilishingu. Alguses on selle supi sisse visatud noormehest peategelane siiras hämmingus, pole tal ei mälu ega keha, lisaks on ümberringi kõik täis veidraid kutte-mutte, mõnel lausa pika ninaga katkutohtri mask ees. Pole keha... kogu tegevus toimub nimelt ühes ja samas päevas, mis käib ja käib ja käib, kordub ja kordub. Samal ajal ärkab noormees Aiden Bishop iga päev üles järgmise tegelase kehas, kogu raamatu point ongi selles, et vaatenurgad muutuvad, tegevus aga jääb samaks. Ehk siis kui toas on näituseks kolm tegelast ning Aiden need kolm keha läbi käib, siis ta näeb sama stseeni kolme erineva nurga alt.
See nõks on ühtepidi väga äge, teistpidi kuna tegelasi on suurusjärgus "sitaks" ning kogu maailm on üks paras sassiaetud lõngakera, siis tuleks lugemise ajaks võtta kõrvale paber ja pastakas ning kogu see maailm üles visandada. Kusagil esimese veerandini oli kõik selge ja ladus, aga kui kehasid kiskus juba sinna nelja-viie kanti, siis tuli kõvasti kinni hoida, et ree pealt kraavi ei kukuks.
Raamatul on väga äge keelekasutus, eks oma osa on ka kindlasti heal tõlkel, kuid ka algmaterjal tundub tasemel olevat. Panen paar väljavõtet ka piltidena juurde.
Kusjuures kui tekstilisest poolest rääkida siis mõned kirjavead oleks saanud veel ära rehitseda. Ei midagi väga hullu aga tükki viis neid ikka leidus. Üks oli väga muigamapanev, kuna sõna "toapoiss" seest oli teine "o"-täht ära kadunud.
Natuke tahaks täpsustada raamatut tutvustavat teksti, mis osaliselt kõlab nii: "Stuart Turtoni debüütromaan „Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva“ on kaasahaarav ja originaalne vihjete, leidude ja järelduste ämblikuvõrk, mis suudab üllatada viimaste lehekülgedeni välja. Kui Agatha Christie kirjutaks „Black Mirrori“ episoodi, siis see võiks olla see."
Vbolla ma olen natuke liiga karm aga see tundub olevat mõnevõrra odav turundus, et ostjaid ligi tõmmata. Noh, üllatus-üllatus, on ju tegu autori debüüdiga ning keegi teda ei tea. Seega tuleb siis leida sarnasusi ostja jaoks tuttavate märksõnade ja nimedega. Kuna tegu on ühe nurga alt krimkaga, siis on arusaadav, et Christie nimi mängu tuleb. Kuna raamatus on mitmeid pöördeid, siis on mingis mõttes "Black Mirrorile" viitamine ka arusaadav. Küll on aga (minu arvates) "Black Mirrori" iva hoopis mujal, see sari näitab, mida toob tehnoloogia areng inimkonnale kaasa, tegu on mingis mõttes hoiatussarjaga. Seega seos Evelyn Hardcastle raamatuga on tiba otsitud. Samas kuna ma olen siia juba paraja lugulaulu kirjutanud sel teemal, siis ilmselgelt see reklaamtekst töötab...
Kokkuvõtvalt: üsna äge raamat, mida ilmselt peaks mitu korda lugema, et paremini ülevaadet saada. Meenutab natuke "Primer" nimelist ajarännufilmi, kus filmi loojad meelega ei tee vaataja elu lihtsaks. Nimelt on filmil tugev teaduslik taust ning filmi loojad jätsid kogu värgi meelega häguseks ning segaseks. Võite kasvõi Wikist detaile vaadata, lisaks leiab netist diagramme ja videosid, kus üritatakse kogu seda värki lahti seletada. On see nüüd arthouse või hoopis eeldab vaatajalt tehnilise füüsika doktorikraadi, see on juba omaette küsimus.
...aga ega üle lugeda vist ei tahaks. Sest kuigi oli huvitav vaatemäng ja omamoodi ülesehitus, siis kokkuvõttes oli see ikka mingis mõttes tavaline krimka. Eriti just lõpupoole, kus krutiti kogu seda tulevärki ühes ja teises suunas - vägisi tulid silme ette Hollywoodi suurkinofilmid, kus action ajab actionit taga ja kogu see virr-varr hoopis väsitab ära. Kusagil veerandi oleks võinud lühem olla ka.
Aga ühe korra lugeda soovitan küll.
