See on Strange the Dreamer-i järg ja vahelduseks üks veider case kus lugu on kahes raamatus aga ma tahaks, et oleks kolmes. Novaandkoraga käidi praeguse kahe-raamatuse variandi juures suht ülekohtuselt ringi mahu osas, neis olid palju potensiaali, et olla palju detailsem kõrvallugu. Suheylaga sama moodi. Deus Ex Machina lahendust kriisile ei olnud vaja. Raamat jättis mitmeti kiirustatud, surume 2 raamatut ühtede kaante vahele mulje ja seepärast ka 4/5
See on YA aga kui Strange the Dreamer oli väga palju muinasjuttudest ja nende tõeks saamisest siis see on pigem vastupidi, huvitav uuring õudustest. Siin on enesetappu, massimõrva katse, 15 aastat üles kasvamata (sest kogu ta energia on läinud terve karja hingede orjastamisele) lapse vaimsest arengust ja proovidest leida viise elada mis oleks hullemad kui surm (kasvõi siis näiteks ajatsükkel kus sa korduvalt ja korduvalt sured ...). Rääkimata siis välja ütlemata küsimustest, et kas see kui sa oma surnud tüdruksõbra hinge/vaimuga seksid .. kas see siis on nekrofiilia? Ei sest pole keha või jah sest ta on surnud?
Kui Strange the Dreameris olid kerged vihjed sellele, et see Zeru on osa samast mitmikilmast kui Luu ja Suitsu Tütar, siis siin see muutub otseselt faktiks, ja on osade tegevusliinide lahutamatu osa. Maa oma koledustega on jätkuvalt üks rahumeelsemaid ja normaalsemaid paiku ... Kõik tegelased, isegi Theon arenevad suht stabiilselt edasi, isegi kui osad suht midagi ei tee. Osad maailma ja mitmikilma olukorrad ja põhjused seletatakse lahti. Kõik saab enam vähem õnneliku lõpu, eriti kui teada, et maailm, kus on olemas need kes hingedele kehasid ehitavad on täitsa olemas. Nagu esimeseski osas, seigeldakse hulga unenägudes.
See on YA aga kui Strange the Dreamer oli väga palju muinasjuttudest ja nende tõeks saamisest siis see on pigem vastupidi, huvitav uuring õudustest. Siin on enesetappu, massimõrva katse, 15 aastat üles kasvamata (sest kogu ta energia on läinud terve karja hingede orjastamisele) lapse vaimsest arengust ja proovidest leida viise elada mis oleks hullemad kui surm (kasvõi siis näiteks ajatsükkel kus sa korduvalt ja korduvalt sured ...). Rääkimata siis välja ütlemata küsimustest, et kas see kui sa oma surnud tüdruksõbra hinge/vaimuga seksid .. kas see siis on nekrofiilia? Ei sest pole keha või jah sest ta on surnud?
Kui Strange the Dreameris olid kerged vihjed sellele, et see Zeru on osa samast mitmikilmast kui Luu ja Suitsu Tütar, siis siin see muutub otseselt faktiks, ja on osade tegevusliinide lahutamatu osa. Maa oma koledustega on jätkuvalt üks rahumeelsemaid ja normaalsemaid paiku ... Kõik tegelased, isegi Theon arenevad suht stabiilselt edasi, isegi kui osad suht midagi ei tee. Osad maailma ja mitmikilma olukorrad ja põhjused seletatakse lahti. Kõik saab enam vähem õnneliku lõpu, eriti kui teada, et maailm, kus on olemas need kes hingedele kehasid ehitavad on täitsa olemas. Nagu esimeseski osas, seigeldakse hulga unenägudes.