Ulmekirjanduse BAAS - Robin Hobb

Arvustused (4)

26.09.2006, kell 05:30

Tegu on II osaga sarjast "The Soldier Son Trilogy".
Peategelane visatakse akadeemiast välja, kuna peale epideemiat ei vasta tema tervis enam sõjaväe standarditele. Saabudes tagasi koju, muutub ta oma pere silmis põlualuseks, sest ta ei täida temale pandud lootuseid.
Siit edasi muutub peategelase elukäik suhteliselt sarnaseks Farseeri sarja Fitzi omaga. Tal on täpselt samad probleemid "mitte keegi mind ei usu"-stiilis ja saabudes piiriäärsesse linna, et siiski reamehena sõjaväkke minna, tekib tal Fitzi "mida paganat ma oma maagiaga teen"-sündroom. Paralleele on teisigi.
Sisu pikemalt ümber jutustama ma ei hakka, sest olen ise selles veidi pettunud. Liialt palju on peategelase hädaldamist, mis tõmbab hinde korralikult alla. Samas aga loeks hea meelega järgmist osa, et näha, mismoodi kirjanik selle loo lõpetab....

Teksti loeti inglise keeles

Lily Tamm

23.02.2007, kell 19:38

Olen nõus, et paralleele võib Fitziga tõmmata, aga päris koopiaga ka tegemist ei ole. Vähemalt jätavad tegelased inimliku mulje.
Samas olen nõus, et tuleb jääda viimast osa ootama, eriti selle tõttu, et tahaksin rohkem Speck`idest teada saada.

Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.

Teksti loeti inglise keeles

Toomas Aas

21.01.2014, kell 01:10

Peategelase saatus selles romaanis on justkui illustratsioon kõnekäänule et kui pessimisti arvates on asjad igal hetkel nii halvasti et enam hullemaks minna ei saa siis optimist leiab alati et saab küll. Iga kord, kui Nevare`i tabab järjekordne tagasilöök, jõuab ta mingi aja jooksul sellega võimalust mööda kohaneda ja tundub et elu läheb siiski edasi. Siis aga selgub, et see kuhu ta kukkus polnud mitte kuristiku põhi vaid lihtsalt üks vahepealne astang - alati on võimalik kukkuda veel sügavamale...

Kõlab nagu Ladina-Ameerika seebiooperi sünopsis, aga lugemise ajal millegipärast niisugust tunnet ei tekkinud. Kokkuvõttes oli see päris lõbus ajaviide.

Teksti loeti inglise keeles

Madis Maasing

14.01.2019, kell 22:35

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.

Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.

Teksti loeti inglise keeles

Robin Hobb

05.03.1952–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robin Hobb ·

Lisavahendid:

Robin Hobb

05.03.1952–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robin Hobb ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: