et siis käes on triloogia kauaoodatud viimane osa. kauaoodatud selles mõttes, et wtf, lõpuks peab autor ju ära seletama, mis värk üldse käib.
no ja seletus tulebki. viiekümne ligi homoseksuaalsele mehele, endisele jutlustajale ja hilisemas elus majakavahile läheb pind näppu. pärast seda hakkavadki temaga ja tema ümber imelikud asjad juhtuma. sest polnud tavaline pind, vaid kaugelt kosmosest on kohale lennanud killuke miskist olendist, kelle planeet kuidagi õnnetult katastrofeerus. ja hakkab killuke siis terraformima. mitte terra-, tähendab, vaid endale sobivamaks.
tülika järjekindlusega on kordamööda veeretatud nelja tegelase lugu: teise osa peategelane, esimese osa peategelase kloon jne. nagu vahepealkirjadest vähe oleks - või peab autor lugejat päris lolliks - on nende peatükkide eristamiseks kasutatud kord oleviku, kord mineviku kolmandat isikut, kord teist isikut ja kord siis on esimene lõik esimeses isikus, edasi läheb aga kolmandas. sugugi mitte harvad pole laused, mida võib viis korda eest taha ja tagant ette lugeda ning ikkagi mitte aru saada, mida sellega öelda on tahetud.
tõsiselt haige raamat, ja ma ei mõtle seda komplimendina. aga muidugi võib proovida lugeda. näiteks kui on miski karmavõlg tasuda vms.
no ja seletus tulebki. viiekümne ligi homoseksuaalsele mehele, endisele jutlustajale ja hilisemas elus majakavahile läheb pind näppu. pärast seda hakkavadki temaga ja tema ümber imelikud asjad juhtuma. sest polnud tavaline pind, vaid kaugelt kosmosest on kohale lennanud killuke miskist olendist, kelle planeet kuidagi õnnetult katastrofeerus. ja hakkab killuke siis terraformima. mitte terra-, tähendab, vaid endale sobivamaks.
tülika järjekindlusega on kordamööda veeretatud nelja tegelase lugu: teise osa peategelane, esimese osa peategelase kloon jne. nagu vahepealkirjadest vähe oleks - või peab autor lugejat päris lolliks - on nende peatükkide eristamiseks kasutatud kord oleviku, kord mineviku kolmandat isikut, kord teist isikut ja kord siis on esimene lõik esimeses isikus, edasi läheb aga kolmandas. sugugi mitte harvad pole laused, mida võib viis korda eest taha ja tagant ette lugeda ning ikkagi mitte aru saada, mida sellega öelda on tahetud.
tõsiselt haige raamat, ja ma ei mõtle seda komplimendina. aga muidugi võib proovida lugeda. näiteks kui on miski karmavõlg tasuda vms.