Kasutajainfo

Lois McMaster Bujold

02.11.1949–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Shards of Honor

(romaan aastast 1986)

eesti keeles: «Au riismed»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
12
7
5
1
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (25)

Esimene raamat Miles Vorkosigani seeriast. Miles Vorkosiganist enesest pole selles raamatus tegelikult veel lõhnagi. Bujold on lähenenud asjale systemaatiliselt - esimeses raamatus räägitakse sellest kuidas kohtusid Miles''i vanemad - tehnoloogilises mõttes arenenud kõrbeplaneedi Beta astrograafilise uurimisryhma komandör Cordelia ja nimetatud uurimisryhma laagri maatasa teinud Barrayar''i nimelise sõjaka planeedi armee kapten Aral Vorkosigan. Sisuliselt on selle raamatu (ja yhtlasi kogu sarja) näol tegemist kõige stiilipuhtama "kosmoseooperiga". Aga erinevalt valdavast enamikust selles zanris kirjutatust rocketships & laser bullets tyypi aktsiooniga piirduvast läbust on see sari *tõsiselt* hästi ja andekalt kirjutatud. Raamat on mõõdukalt tempokas, kohati lahedat huumorit, tegelased kõike muud kui lamedad, kergesti loetav, yhesõnaga mõnus. Filosoofiline kylg, niipalju kui seda seal on, ei ole kuskilt otsast ylepingutatud ega surmtõsiselt morn nagu ta sageli kipub olema, vaid ilusasti syzee sisse laiali jaotatud, mitte eesmärgina iseeneses vaid osana raamatust kui tervikust. Märkimist väärib ka, et seni minu poolt loetutud yheksast selle sarja raamatust on ainult yks (1!) suhteliselt keskpärane olnud ("Cetaganda"). Arvestades seda et valdav enamik pikki seriaale lähevad hiljemat neljandaks raamatuks parajaks jamaks kätte, on see iseenesest leebelt väljendudes saavutus. Kolm raamatut sellest sarjast (kui ma nyyd õieti mäletan) on ka Hugodega pärjatud. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, see romaan on tõesti üks suurepärane kosmoseooper. Siin ei puudu vist midagi: vahvad peategelased, terve plejaad kõrvaltegelasi, kelle hulgas leidub kõiki kõige vastikumast sadistist kõige õilsamate hulludeni, (lisaks veel üks erakordselt hea fantaasiaga psühhiaater -- aga seda lugege ise :)), küllalt huumorit ja parajad lahingud nii kosmoselaevade sees ja vahel. Ja armastus vaenlaste vahel. Ja siin on küllalt ulmet ka neile, kelle arvates ulmeromaan peab olema midagi väga füüsikaõpiku lähedast. Bujold kirjutab tõesti väga hästi. Loodan, et teda lähemal ajal eesti keelde tõlgitakse, sest arvan, et erinevalt osast ulmest, on ta vägagi hästi tõlgitav.
Teksti loeti inglise keeles

Nonii, sain nüüd kätte köite «Miles Vorkosigani ja tema universumi» sarja suhtelisest algusest ning olen ülimalt rahul... ootused pole mind petnud Lois McMaster Bujold on tõesti võrratu kirjanik!

Romaan «Shards of Honor» on suurepärane lugu väärikuse riismetest. Peaaegu lagedal planeedil kohtuvad kahe mitte eriti sõbraliku maailma sõjaväelased Cordelia ja Aral. Cordelia poolt juhitav beetalaste astrograafilise ekspeditsiooni laager tehakse barrajarlaste poolt maatasa, enamik beetalasi saab laevaga putku... Cordelia jääb oma assistendiga planeedile maha. Assistent saab õige pea Cordeliat kattes rängalt haavata... kui Cordelia teadvusele tuleb, siis märkab ta eemal istumas üht barrajarlast. Tegu on kapten Aral Vorkosiganiga, kel on vaenlasi omade hulgas ning kes nüüd siis pärast atendaadikatset üksipäini planeedile maha on jäänud.

Beetalastel mingeid varusid pole, aga Aral Vorkosigan teab Barrayari baasi asukohta. «Vaenlased» peavad siis koos retkele asuma...

Raskused lähendavad inimesi – üsna kulunud mõttetera, aga siiski vägagi vettpidav. Cordelia avastab pikapeale, et Aral Vorkosigan (tuntud ka kui Komarri lihunik) pole üldsegi mingi põrunud mõrtsukas. Aral leiab aga, et pole need beetalased nii õrnakesed midagi... ka märkab Aral, et Cordelia on läbi ja lõhki sõjaväelane ning siiski on ta samas täisvereline naine. Selge, et kahe säherduse tugeva isiku vahel tekib ka tugevaid tundeid, kui õnnelik lõpp jõuab kätte siiski alles 300 lehekülje möödudes...

Romaani võlu on eelkõige selles, et suhteliselt algaja autor on suutnud kõik lahtised otsad loogiliseks tervikuks sõlmida. Tunded, tegelaste käitumine ning see karmvärvikas maailm on ääretult usutav. Eriline pluss autorile on ka see, et antud kosmoseooperis on iga surm ja kaotus traagika... kena on nautida küpset ja elukogenud kosmoseooperit.

Milady poolt mainitud psühhiaater on muidugi klass omaette... antud psühhiaatrile andis mõnusalt tabava ametialase hinnangu üks Barrayari eriteenistuse äss!

Soovitan kindlasti lugeda!!!

Teksti loeti vene keeles

Ei saa aru, mis eelpoolkirjutanuid antud raamatu juures võlus. Võib-olla on viga minus (ei ole lihtsalt eriline kosmoseooperite sõber), ent mulle tundus kogu tegevus väga üheülbalise ja tuhat korda loetuna. Otsekui tüüpiline ameerika action-film. Ainsa huvitava aspektina võiks ära märkida intriige Barrayari poliitilises eliidis.Oleks tegemist filmiga, paneksin talle kindlasti kõrgema hinde, kuid raamat peaks minu arvates pelga "actioni" asemel olema pisut komplitseeritum, et anda edasi seda, mida kinolinal edasi anda ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Jõudsisin siis lugemisega sarja algusesse. Eelnevad arvustused on nii põhjalikud, et raske on midagi lisada. Ühinen täielikult esimese kolmega, hea oli lugeda.
Teksti loeti vene keeles

See, et Bujold kirjutab nii et meeldiks, peaks nüüdseks vist selge olema. Peategelased tehakse sümpaatsed ja mitmeplaanilised, raamatud on kirjutatud ladusalt, isegi teravmeelselt. Bujoldil on ka üks suur anne, see on võime panna oma raamatutesse drive, mis sunniks lugejat lehti keerama. Lõppude lõpuks on lugeja konksutamine ka see, et tema looming on sisuliselt üks suur sari, kusjuures iga raamat on ka üksikteosena loetav. Kõik see on toonud kaasa õigustatud lugejamenu.

"Shards of Honor", Bujoldil esimesena valminud kuid mitte esimesena ilmunud romaan, mis kuni 90ndate alguseni oli kõige viletsamini müüv kirjaniku teos, kujutab endast ideaalset sissejuhatust Bujoldi universumisse. Selles tulevikumaailmas kemplevad galaktilise võimu pärast kaks poliitilist rezhiimi - meie mõistes keskaegne, au ja subordinatsiooni esikohale seadev militaarne Barrayar (paljude kosmoseooperite klishee) ning tänapäevane, demokraatlik Beta. Pole vist raske näha, et üks esindab n.-ö. mehelikku ühiskonda, teine naiselikku. Ja mitte ainult sellepärast, et Betas on naistel militaarkarjääri võimalusi ja Barrayaris seda pole. Kogu oma kramplikkusest hoolimata on Barrayari ühiskond loogilisem, vandenõud lahendatakse stiilis - pole inimest, pole ka probleemi; arenenud Betal tuleb eksinut ümber kasvatama spetsialistide armaada ja kellelgi omaette olla ei lasta. On meeldiv, et autor palli selgelt ühte väravasse ei peksa.

"Shards of Honor" on kaugel täiuslikkusest. Nimetaksin kohe ära gaasipedaaliga jõnksutamise - algus (esimesed 100 lk.) on väga hea, edasi (seiklused Escobari-Barrayari konflikti ajal) kaob tõmme kuidagi ära, Cordelia kojunaasmist ja sealt lahkumist puudutav osa on taas väga hea, kuid kõik see tekst, mis sellele järgneb (viimased 40 lk.) üsna üleliigne. Samas ei taha ma eriti kriitiline olla, sest raamatut oli tõesti hea lugeda ning ka meeldis ta mulle rohkem kui sama autori "The Vor Game". Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Esiteks ei tahaks kohe kuidagi uskuda, et tegemist on autori debüütromaaniga, niivõrd hästi on kirjutatud. Samas osadele on antud oskus niimoodi kirjutada, osad aga ilmselt ei kirjuta midagi sellist kunagi kokku, kui palju nad ka seda ei üritaks. Tegemist on teosega, mida kätte võttes võin mina õhtu kadunuks lugeda. No kohe kuidagi ei õnnestu raamatut käest panna enne, kui uni võimust võtab või raamat läbi saab. Sama kehtib ka muude selle sarja raamatute kohta või vähemalt enamuse kohta nendest.

Mida selle sarja kohta aga üldisemalt öelda võib on see, et enamust sarja kuuluvatest raamatutest olen korduvalt üle lugenud ja plaanin neid veel korduvalt üle lugeda. Nad lihtsalt on nii head.

Teksti loeti vene keeles

Andri väljendab kõige täpsemalt endagi peas tekkinud mõtet: Bujold kirjutab nagu autokooli õpilane esimeses sõidutunnis. Vahepeal annab gaasi, siis kohe jälle jõnksutab nii, et tahaks vägisi lehekülgi edasi lapata.

Romaan on debüüti arvestades tõesti väga hea, vahepealsed tempo mahavõtmised suuremat kahju ei tekita. Eriti tahaks aga ära märkida epiloogi. Sisusse mitte eriti puutuv, jah, loomulikult samas maailmas toimuv, kuid täiesti suvaliste tegelastega 10 leheküljeline lõpp annab tegelikult täiesti iseseisva novelli mõõdu välja. Cordeliast ja Aramist, Beta Colonyst ja Barrayarist juttu ei tehta, selle asemel kirjeldatakse kahte escobarlast, kes tegelevad kosmoses lahingu jälgede likvideerimise, laipade kokkukorjamise ja tuvastamisega. Terav, hingekraapiv puänt jätab tegelikult kogu romaanist tagantjärgi mõeldes hea mulje. Seega võib hinnet "neli" tegelikult lugeda ka "viieks", miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Ei hakka keerutama: emotsionaalsel tasemel paneks asjale hindeks viie, kuid objektiivsetel kaalutlustel tuleb siiski leppida neljaga. Miks? Sellepärast, et liiga palju klisheesi, liiga palju deus ex machinat. Samas on jutt kahtlemata huvitav.

Lisan omalt poolt juurde, et kogu raamat baseerub kahe kultuuri kokkupõrkel. Beetalased on justkui tänapäeva "tolerantsest" kuid dekadentlikust ühiskonnast välja astunud, barrajaraanid on aga pärit sellisest viktoriaanlikust ühiskonnast, kus soorollid, ühiskondlik positsioon, autunnetus ning pikaajalised traditsioonid on määravaks elukorralduse osaks. Ühte juhib president, keda kutsutakse Steady Freddy (kelle nime mainides absoluutselt iga viimane kui beetalane peab vajalikuks lisada, et tema pole Freddy poolt hääletanud), teist ainuvalitsejast monarh. Muide, barrajaraanid on valdavalt Vene päritolu kolonistid, mistõttu neil on tihtipeale sellised nimed nagu Ivan ja Pjotr. Ka paljud detailid viitavad justkui tsaarivenemaa aegsetesse kommetesse. Naljakas on muide see, et aadlikute siniverelisust näitab eesliide Vor, mis muide tähendab idanaabrite keeli varast.

Kogu see kultuuride kokkupõrge toimub omakorda kahel tasemel: tsivilisatsioonide tasemel, mis eskaleerub lõpuks kokkupõrkeks Escobari juures ning isikute tasemel, mis loomulikult toimub Aral Vorkosigani ja Cordelia omavahelistes suhetes.

Aral ja Cordelia kohtuvad mitte just kõige romantilisemate asjaolude tõttu ja sisuliselt on nad eri vaenutseva poole esindajad, kes on sunnitud teineteist aitama, et planeedilt, kuhu nad on sattunud plehkat teha. Ühesõnaga on tegu vana hea klisheeepisoodiga. Ajapikku õpivad nad teineteist paremini tundma ja ... noh, üks asi viib teiseni ning lõpuks palub Aral Vorkosigan Cordeliat oma prouaks. Loomulikult mahuv kogu nende stoori sisse ka üks väike lõbus sõda, mis on korraldatud jälgede segamiseks ühele hoopis küünilisemale ettevõtmisele.

Kogu selle asja juures jäi mul mulje, et üks kahest, kas kirjanikuproua tõsiselt üritas beetalasi kujutada ette beetalasi kui silmaklappidega mölakaid või lihtsalt kukkus see tal nii välja, kuid kui võrrelda Barrayari ja Beta kultuure, siis valiks vähemasti mina küll iga kell esimese kasuks. Asi nimelt selles on, et esimestel on karm käitumiskoodeks, kus ühiskonnas on terve pinu erinevaid keelde ja käske. Kuid kõik mis pole keelatud on seal lubatud ning sellelt planeedilt pärit kodanikud suudavad üsna edukalt teisi kultuure mõista ning nendesse sisse elada. Beetalaste ühiskonnas seevastu on ametlikult lubatud terve kuhi erinevaid asju, aga sealses ühiskonnas kipub nii olema, et mis pole lubatud on keelatud. Seetõttu ei suuda nad mõista paljusi asju ning katsuvad kohe kogu maailma oma nägemust mööda ümber majandada. Selles suhtes on see ühiskond väga sarnane tänapäeva USA-ga, kus riik ja ühiskonda on valmas kasvõi relvaähvardusel oma maailmavaadet, väärtushinnangui ja eetika- ning moraalinorme eksportima. Mis nagu ka selles raamatus ei saada tavaliselt edu. Muide, ka beetalaste suhtumine religiooni kipub olema ühendriiklik, kus ametlikult justkui riigireligiooni pole, kuid kus vanajumal topib oma nina iga viimase kui tegelase magamistuppa. Teise poole kodanikud olid seevastu valdavalt ateistid.

Kõike kokku võttes on tegu siiski väga hea algusega. Oli ju tegu siiski Bujoldi ühe esimese üllitisega. Iga ulmiku jaoks peaks see sari olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja esimene osa on nüüd edukalt eesti keeles olemas(ehkki kõlakate järgi püüdsid teatud elitaarliteraadid "Varrakule" mõista anda, et Bujoldit pole maakeelde vaja, mis õnneks edutuks jäi) ja võib öelda, et tegu igati hea ning sümpaatse raamatuga. Eelmised arvustajad on juba nii palju rääkinud, et raske oleks midagi lisada, ütleks vaid, et paljusid Pronto mainitud seiku ma siit romaanist ei leidnud, ilmselt ilmnevad need järgmistes raamatutes. Ühtaegu lõbus ning traagiline romaan, karaktereid tuleb tõesti kiita ja psühhiaatri tegevus oli klass omaette. Epiloogis avaldusid huvitaval moel mõtted sõjast, milletaolisi suudab paberile panna ilmselt vaid naiskirjanik... täpsemalt see, kui palju energiat kulub inimese kasvatamiseks, kes sõjas ühe hetkega surma saab.
Teksti loeti eesti keeles

kaks märksõna: loetav ja tädilik. loetav tähendab ilmselt seda, et pingutama ei pea, väga vastu ei hakka, kolmeks-neljaks tunniks jätkub tegevust ja kahtlemata on võimalik need tunnid ka sisutumalt ära kulutada. tädilik on see naisautoritele pahatihti omane romantiline ninnunännutamine. antud juhul mitte nüüd nii väsitav, kui sel tädi Annel, kes lohedest kirjutab. aga umbes niiviisi tädilik, nagu see tädi Agatha, kes krimkasid kirjutas. ka stiil kuulub sellesse aega või varajasemasse: tubli 19. sajandi kirjandus, võiks öelda. sisu kuulub igihaljaste klisheede hulka ja kõige originaalsem osa on õigustatult jõudnud eestikeelse väljaande kaanele - no need vereimejad pallikesed võõrlooduse esindajatena.

kahtlemata saab kehvemini ja tehaksegi tihti kehvemini, sestap siis tugev kolm.

ps - olgu igaks juhuks öeldud, et vähemalt minu käest pole Bujoldi avaldamise või mitteavaldamise asjus keegi kunagi nõu küsinud. kui aga oleks küsinud, oleksin pigem pooldavalt suhtunud: sain vähemalt teada, millega tegemist; kunagi proovisin vene keeles alustada, aga liiga igav tundus, nüüd aga selgus, et nii hull ei olegi.

Teksti loeti eesti keeles

Hinde panen tugevama kui eelarvustajal, arvamus teosest kui tervikust aga langeb kõige rohkem MK omaga kokku. Ühelt poolt on mul väga hea meel, et see teos eesti keeles olemas on, teisalt on mul raske pidada seda millekski ideaalseks. Alustaks võib-olla sellest viimasest kümnest lehest -- ühelt poolt sümpaatne, et kogu sellele ohvriterohkele jamale (ma mõtlen selle määratluse all sõda) antakse nii hoopist teine ja väga inimlik vaatenurk, samas... milleks kurat seda vaja oli? Just nagu lugeja ei teaks, et sõjas saab inimesi surma? Ilus ja ülev, natuke nukker -- kahtlemata. Hästi teostatud ka kahtlemata, aga... tädilik. Justkui autor häbeneks, mida ta just kokku kirjutas. Vaieldamatult oli põnev lugeda, nii esimesel kui teisel korral, kuigi just teine kord tõi vead väga teravalt esile. Jah, raamat on täis klisheesid, liiga palju deus ex machinat. Ometi kompenseerib seda teatud lahedus, mõnus huumor ja heas mõttes mittetõsiseltvõetavus, mis tekitab kindlustunde, et küllap peategelased õnnelikku lõppu välja lohistatakse -- mida muud sa ühelt healt raamatult ootad... Panin siia nimme kolm punkti, tähistamaks kahevahelolekut -- see raamat meeldib mulle vaatamata kõigile vigadele.

-----

17.06.2012:
Hm... mis mulle küll meeldida võis? Mäletan raamatust 1 head ideed -- "korjame kõik mädamunad ühte korvi ja siis laseme korvil kukkuda"... Siis mäletan lõpulehekülgi... kogu sellest armuloost mäletan vaid saapaid, aga sellepärast, et seda korratakse selles ja hilisemates raamatutes... Ja siis mäletan, et oh-perse, kui idiootlik oli see imerelv, mille abil sõda võideti... Hindest pall maha.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Minu esimene kokkupuude tunnustatud ja tuntud Ameerika kirjanikuga. Auasalt öeldes olin ma lugema asudes mitmel erineval põhjusel kergelt skeptiline ning paar esimest peatükki näisid mu arvamust kinnitavat - naisautori kosmoseooper ammu kulunud butafooria ja lahendustega, mille peategelaseks on naine, pidev tundlemine ja halamine, kui kurjad ja pahad mehed on. Siis läks asi natuke paremaks ning kuni lõpuni oli isegi parasjagu põnev. Kindlasti pole minu arust tegu väärtkirjandusega, kuid piisavalt hea meelelahutusena on selle avaldamine igati õigustatud. Jääb üle vaid loota, et sarja ilmutatakse edasi ning selle tase ei vaju lõpupoole ära. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Olen ka varem mõnda kosmoseooperit lugema sattunud ja nende üldisel taustal on tegu kindlasti üle keskmise teosega, mille läbilugemist kahetseda ei ole põhjust. Teisalt ei saanud mina siit küll mingit erilist lugemiselamust. Positiivselt mõjus raamatu alguseks olev võõrplaneedi-episood, ülejäänu kohta tuleb aga öelda et liiga vähe kosmost ja liiga palju ooperit...
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin jupp aega, kas panna tugev 2 või nõrk 3 ja lõpuks sai siinsete paljude viite tasakaalustamiseks puuduliku kasuks otsustatud.
Võimalik, et minu kui naisterahva käes töötab see raamat kuidagi teisiti kui meeslugeja pihus, aga niipea, kui ma pihta sain, et asi kisub armulooks (ja sellele sai pihta väga ruttu) kaotasin ära ka võime näha selles raamatus midagi muud kui ülekolmekümnese naise masturbatsioonifantaasiat.

Keeleliselt ja tegevustiku tiheduselt jookseb raamat mu ette ju päris kenasti, aga tegelased (kes on täielikud klišeed) käituvad nagu seebiseriaalis. Eelpool on kõvasti kiidetud kahe erineva ühiskonnakorralduse sisulisi loogikaid ja erinevusi. Ilmselt need ka on tõesti kõige paremad osad raamatust. Paraku jooksid just nood momendid mul üldise rahmeldamise käigus kahe silma vahelt väga vähe jälgi jättes läbi ja meelde jäi ikkagi see, kuidas hingehaavadega, uhke ning auväärne sõdalasmees ja intellektuaalne, elus haiget saanud, aga tugeva selgrooga Cordelia läbi raskuste ühise tuleviku poole tüürivad.
Ma isegi kõhkleksin tunnistamast, et tegu on ulmeromaaniga. Pigem näen teoses kosmosesse viidud sündmustikuga vana kooli naistekat. Aja tapmiseks lugeda ju võib, aga pool aega on see ikka üsna piinlik tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu (kas tõesti 10 aastat tagasi?) sõber kinkis selle raamatu, aga jäi mingil põhjusel seisma. Ja kui ma siis vahepeal seda kätte võtta üritasin, aga veidi eeltööd tegin ning sain teada, et tegemist on mingi üüratupika sarja avalooga... jäi jälle seisma, sest "Varrak" on ju teada-tuntud sarjade poolelijätja. Aga nüüd kui lugemata raamatute kogumikus oli valida ühe Soome ulmekirjaniku kogumiku ja selle vahel ning esimene osutus paari lehekülje järel surmigavaks, võtsin ikkagi "Au riismed" ette.
 
Pean ütlema, et meeldis ja lugemist ei kahetse. Aga siinsest suurest kiidulaulust ei saa küll suuremas osas aru. Jah, raamat oli hoogne ja loetav, kuigi natuke nagu ameeerika mäed - vaevaliselt üles ja hooga alla. Ehk siis minu jaoks oli seikluslik ja actioni osa väga mõnus ja lahe kuid need poliitlised intriigid... üldse ei läinud peale. Miks, ei oska isegi täpselt öelda, aga kuidagi konarlik oli kogu see osa. Ja ebausutav. Samas loen siit, et paljudele meeldis just see ning actioni osa jättis külmaks. Nojah, igaühele oma.
 
Hinne neli tulebki peamiselt loetavuse eest, samas puudusid romaanis igasugused uued ideed ja nii-öelda suurem pilt. Nii et võib-olla hindan isegi leebemalt kui tavaliselt, sest enamasti otsin ulmeromaanist just ideid. Kuid jah - loetav ta oli ning põnev ka, nii et lugemist ma kindlasti ei kahetse ning ajaviide oli olemas. Aga kas loeksin seda raamatut ka teist korda? Vaevalt. Järgesid? Vist jah, sest mingil seletamatul põhjusel on minu kogus ka "Barrayar", nii et vähemalt selle loen läbi ja siis otsustan, kas jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

"Au riismed" on üsna klassikaline ulmeseiklus, kerge romantilise tooniga. Täpselt määratlemata tulevikus on inimkond asustanud hulga planeete, tänu "ussiurgeteks" kutsutavatele anomaaliatele, mis võimaldavad teatud kohtadest teistesse "hüpata" valguse kiirusest tunduvalt kiiremini. Reisimine planeetide vahel on siiski aeglane ja kallis ning sajandite jooksul on planeetidel kujunenud väga eriilmelised kultuurid.
 
Lugu ise algab, kui uurimislaev Beeta Koloonia liberaalse heaoluühiskonnaga planeedilt uurib parasjagu ühte vähetuntud planeeti - kuid langeb siis äkitselt Barrayari, vanamoelise ja hierarhilis-militaristliku kultuuriga planeedi sõjalaeva rünnaku alla. Pärast mõningast segadust jääb planeedile lõksu Beeta uurimisrühma juht Cordelia Naismith, kuid temaga koos ka Barrayari komandör Aral Vorkosigan, kes on sattunud vandenõu ohvriks.
 
Nagu mõne aja pärast selgub, on väike ja tundmatu planeet just sellise "ussiurke" läheduse tõttu üks oluline komponent parasjagu planeeritavas suuremas kosmosesõjas. Kuid hoolimata sellest, et säärases sõjas jääksid Naismith ja Vorkosigan teine teisele poole rindejoont, on neil vähemalt  hetkel vaja koostööd teha, et üks saaks taasliituda oma meeskonnaga - ja teine saaks hävitada vandenõulased.
 
"Au riismed" sai mul esimest korda loetud üsna kohe peale selle tõlkes ilmumist ning kuna kirjastus Varrak avaldas sarja (peaaegu) kõik järgnevad raamatud tõlkes toreda regulaarsusega umbes raamat aastas, siis need loomulikult ka. Kui kõigile neile tagasi vaadata, siis on seal kindlasti paremaid teoseid kui "Au riismed", kuid üle olen ma huvitaval kombel kõige rohkem lugenud just seda.
 
Esimese hooga ei oleks ma enne seekordset lugemist osanudki kohe vastata miks, sest kindlasti ei tee see raamat ju midagi keerulist või ennenägematut. Kunagi õrnas eas lugesin ma päris palju romantikakirjandust ja klassikaline "vaenlastest armastajateks" teema hakkab mulle hästi silma - kuid kes sellest siin hiljemalt esimese peatüki lõpuks aru ei saa, peab olema küll metsas koos huntidega kasvanud.
 
Ulmeline pool pole siin samuti midagi raputavat, kuigi kosmosesõja kulgu suunavad pöörded, reetmised ja topeltmängud on hästi ja andekalt tehtud. Ka tulevastes raamatutes on näha, et klassikalised spiooni- ja detektiivilood on kindlasti olnud autori eeskujude ja mõjude hulgas. Samuti meeldib mulle see, kuidas Beeta esmapilgul ülipehmel heaoluühiskonnal on ka oma kägistav haare olemas.
 
Kuid lõpuks olin ma siiski kindel, et ma loen seda kõike peamiselt peategelaste pärast, sest Cordelia ja Aral on kuidagi lihtsalt hirmus sümpaatsed. Positiivsed. Normaalsed, nii palju, kui neile kaela sadanud olukorrad seda üldse võimaldavad. Jah, vahest ei toimu siin loos tervikuna midagi põrutavat, kuid kõik mis toimub on asjatundlikult tehtud ja kõige selle juures veel hästi armas ka.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: