Mul on seda juttu raske hinnata. Jutustamisoskus on Paltsil paigas ja igavaks ei lähe, ehkki väga palju ka ei juhtu. Tegelased on hästi kirjeldatud, nad jäävad meelde. Tegevuspaik on sobiv.
Laiemalt vaadates seevastu on näha, et lugu ei jõua õieti kusagile välja, ei ole lõppu ega isegi kandvat ideed, mida autor tahaks lugejaile öelda, mingi ebamäärane "Davaite žit družno" on vist kõige rohkem jutu mõtte moodi. See jutt vajaks järge, järg võiks mõndagi juurde anda.
Siiski mingitpidi jäin selle jutuga rahule. On jutte, kus kõige tähtsam on just meeleolu. Sellepärast otsustasin anda hindeks nõrga nelja.