(romaan aastast 1979)
eesti keeles: «Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas»
Tallinn «Olion» 1995
Mulle absurdihuumor istub täiesti. Sellega ei ole nii, et korra naerad ning siis unustad. Et MP "The Meaning Of Life" on mõeldud ühekordseks vaatamiseks? Pigem mitte. Ning - absurdihuumorit ei saa viljeleda mitte igaüks, ka selleks on annet vaja
Avaldan ka sügavat lugupidamist tõlkijale, kes on Adamsit suhteliselt hästi edasi andnud. Muideks, mina lugesid tõlke toda varianti, kuhu kirjastus oma käppasid korrektorite näol polnud veel külge ajanud. Trükiväljaandega on mitmeid erinevusi, olgu kas või pealkiri - "Galaktikas hääletaja käsiraamat". Ja Argo Vessmann, viimane lause on seal: "Me võtame kiire suutäie Restoranis Universumi Lõpus".
Esmalt mõtlesin, et virutan “nelja” - kes pole lugenud, võib lugeda küll, hea väike raamat. Teisalt mäletan selgesti, kuidas ma seda fidonetist allatõmmatud kujul eesti keeles esimest korda lugeda sain. Üsna varsti tuli see raamatuna ka välja ja ma oleksin peaaegu auto alla jäänud, sest tegin raamatu raamatupoes lahti ja ei suutnud pilku sealt enam tõsta, nii et Narva maanteel üks autojuht meeleheitlikult pidureid krigistama pidi. Olin vaimustuses, nagu mitu sõpragi. Raamatust sai nädalaga räbal, rääkisime sõpradega omavahel ainult pöidlaküüdimehe kildusid kasutades. Järelikult esmamõju põhjal peaks panema “viie”.
Et otsusele jõuda, mõtlesin raamatu nüüd uuesti läbi sirvida. Sirvimise asemel lugesin päris korralikult, mitmes kohas mugistasin mõttes naerda ja avastasin, et ma mäletan täiesti uskumatult suurt osa sealsetest naljadest. Kiirtee, vogonite luule, baabeli kala, hiired, ebatõenäolisuse mootor, Maa, Norra fjordid, Marvin. Peaaegu kõike. Järelikult ikka on kõva raamat.Ja tegelikult pole ju paha, et kogu selle jaburduse jaoks on laevamootori kujul olemas ka põhjendus, mida tihti ei ole isegi tõsises pulpulmes.