(jutt aastast 2014)
eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss» 2014
Kõik klappis, jooksis, olgugi, et oli staatiline. Üks tüüp lihtsalt lamab palaval ööl maas ja tahab, et reaalsus oleks teine. Ning olukorrast antakse ülevaade. Põhimõtteliselt alt reaalsus ja setud, mis mõlemad ei tohiks üldse mulle korda minna. Aga läksid.
Staatiline on igav? Põhimõtteliselt küll. Aga mitte nii, nagu Samoldin seda jutustab.
Tundub, et sain jutukogust kätte teise tervikliku loo.
Peamine eeldus, mille lugedes omaks peab võtma on see, et setud kannavad maast-madalast juurdunud viha eestlaste vastu. Setusid ma oma teada ei tunne, kuid pakun, et see ei ole kuigi tõenäoline. Eks igal vähegi suuremal rahval on oma vähemate hõimuvellede suhtes mingi šovinistlik hoiak, et mida te virisete ja oma eripärast jaurate, iseasi, kui mikrotasandile saab sellega minna, ilma et see päris sürrealistlikuks muutuks - kas Nõmme elanikud tunnevad end kuidagi eripäraselt muu Tallinnaga võrreldes? Või Elvalased Tartlastega võrreldes? Ja isegi kui, siis kas on see väärt sõjalisse konflikti astumist. Viimase ajendamiseks peaks kusagil varasemas minevikus olema toimunud mingeid setuvastaseid riiklikuid või spontaanseid vägivallategusid, millele tekstis sugugi ei viidata. Ka pole setudel kusagil suuremaid sugulasrahvaid, kelle sillapeaks olla ning kelle valitsemise all nad end paremini tunda võiksid.
Samas on selge ka, et tegevuse paigutamisel Ida-Virumaale, kus taolise stsenaariumi käivitamine kordades loogilisem oleks, poleks lugu enam eriti ulmeline ja ei vääriksi kirjutamist.
Kirjandusteostuslikult on lugu vinjett, a la surmamõistetu viimane öö, kus peategelane laseb mõttes läbi Eesti-Setu konflikti ajaloo. Kõik see, mida me teame Ukraina omast - palgasõdurid ja muu lihtsalt kahtlane kaader separatistliku võitluse esirinnas, lokkav vägivald ja pardakk - on siin esindatud. Ja muidugi palju tavalisi inimesi, kes on lihtsalt hammasrataste vahele jäänud. Mõneti on selleks ka loo peategelane Jorosk, ehkki tegu on Setu marionettriigi liidri lihase pojaga. Tegelikult hästi kirjutatud lugu, ainult Joroski enda karakter jääb kuidagi vaeslapse rolli.