Ühesõnaga on tegu Põrguga, kus vaevlevad miljardid patused, täites Ülemkohtu otsust Maa peal sooritatud kuritegude lunastamiseks. Hitler on köögitööline vanade juutide hooldekodus, Marylin Monroe on täiesti siledarindne sadamakabaree häälest ära lauljanna, Stalin rabab paemurrus tööd teha, Elvis on pügmeede taidlusansambli juhataja, Versace õmbleb meeste trussikuid, Da Vinci käib Šefile kellegi Dan Browni peale kaebamas jne jne. Igasugu prominentide surmajärgse saatuse kirjeldamiseks kulub märgatav osa raamatust. Põrgu ülemus on teadagi kes, kohapeal kutsutakse teda lihtsalt Šefiks ja ta meenutab rohkem miskit presidenti. Aeg-ajalt peab ta vestlusi Häälega, kes pole keegi muu kui Jeesuke, linna vastaskoha peremees. Šeff ja Hääl vihkavad teineteist üle kõige, aga aeg-ajalt on vaja vastastikku nõu pidada.
Lugu saab alguse, kui keegi lööb maha Hitleri. Põrgus on võimatu surra, karistused on pehmelt öeldes üsnagi pikad, aga kuidagi on see kellegi õnnestunud. Häiritud Šeff kupatab juhtunut uurima politseiosakonna Aleksei Kalašnikoviga peaosas, kes on endine valgekaartlane. Enne kui võmmid midagi taipavad, lüüakse maha juba järgmine prominent ja nii edasi. Paistab, et Põrgus tegutseb seeriamõrvar.
Nagu mainitud, on tegu üsnagi lõbusa jandiga. Autorite fantaasial pole piire ja tegelased satuvad tegevuskohast tingituna järjest kummalistemasse olukordadesse. Ilmselt on raamatus ka ohtralt pilatud vene nüüdiskirjandust, tegelasi ja autoreid, millest mul aga vastava ala absoluutse mittetundmise tõttu enamus puhtalt maha jooksis. Päevakajalisi nalju siiski peaaegu polnud, lõpus ilmus Põrgusse plahvatuses pea kaotanud Šamil Bassajev, kes sai otsekohe VIP teeninduse osaliseks. Vene riigi endiste juhtide üle heideti küll üsna ohjeldamatult nalja, näiteks jagas Lenin hullumajas palatit Frankensteiniga.
Üldiselt, selline raamat, mis loeb ise ennast. Kui korra otsa peale saad, siis kulub üsna paks köide kähku otsa. Vaatamata mõningatele tõlkeapsudele (Hannibal Lechter Lecteri asemel, 70ndate New Yorgi sarimõrvar Son of Sam - Sami poeg oli tõlgitud poeg Sam`iks jne.) tahaks kähku samahead lisa. Paistab, et end salapäraga rüütav autor on kirjutanud veel vähemalt 2 järge ja kirjastus võiks nii kena olla küll, et need kähku eesti keelde panna ja turule tuua.
Kõige mõnusama muige tõi aga näole üks linna tavadest - igal päeval hakkavad väljalülitamatud kõlarid tohutu volüümiga patuste kõrvadesse paiskama kõige ilgemat saksa power metalit. Selle kõrval oli kohalik televisioon, kus omasaadete nõue on vähemalt pool saateajast reklaamile, kui võimalik siis naistesidemete omale, suhteliselt tagasihoidlik.