See autor on naine. Eeldatavasti noorepoolne.
Kui ma eksin, pole tekstis mingit loogikat. Või õigemini, võiks ka olla mingi veider "mees, kes kirjutab nagu naine sihilikult, suutes teha naisautorile tüüpilisi vigu ja ujuda mööda meesautoritele tüüpilistest vigadest"-loogika. Aga see ei tundu väga tõenäoline võimalus.
Esimene raamat sarjast oli sellest siin parem - Bretti sõnaseadmisoskus pole alla käinud, aga ilmselt on kirjanikul enesekindlust liialt ja aega napilt olnud.
Esimese osa kujunemislood olid põnevamad kui Jadiri oma sel lihtsal põhjusel, et "Maalitud mehes" lugeja ei teadnud, mis neist lastest saab - aga siin teadis üldises plaanis üsna hästi Jadiri tulevikku kuni tähtsaks bossuks saamiseni välja, sest see fakt oli ju eelmises raamatus kirjas.
Samuti esineb selles raamatus ajuti täiesti arusaamatuid manipulatsioone koha ja ajaga - kord rännatakse paari pisikese küla vahel nädalaid, teisal jõutaks ühest suurest linnast teise, teoreetiliselt üsna kaugesse hertsogkonda, ühe ööpäevaga. Lisaks minnakse viimasel juhul luurele viiekümnekesi, ratsutatakse sel moel lihtsalt mööda teed otse edasi; salgas on kaameleid, kes on antud piirkonnas täielik looduse anomaalia ja ennenägematu loom - j a tüübid jäävad selle kõige juures enne oma kohalejõudmist kohalike poolt täiesti märkamata.
Kuigi nood TEAVAD, et linnas nr 1 asuvad nende vaenlased. Ja kuigi need kohalikud ei ole ka mitte ükskõiksed talupojad, vaid innukalt valmis kodupinna eest verd valama ja vajadusel häiret tõstma.
Või siis selline detail, et eriliselt vinge ja võitmatu ülikõrges auastmes sõdalane ei ole võimeline (või huvitatud) kõrvale astuma või põiklema, kui nördinud ravitsejanaine teda käega tõukab ja talle näkku lõugab.
Ühesõnaga, sedasorti vigu on. Palju. Ja lõpus tuleb robinal veel jubedamaidki lapsusi.
Esimene pool "Kõrbeoda" on kvaliteedilt täitsa korralik ajaviitekirjandus, aga mida edasi raamat kulgeb, seda absurdsemaks muutub. Isegi ideeliselt üsna normaalsed tegelased hakkavad käituma nagu segased - ja kummalisel kombel läheb see ka läbi. Põrunud usupealikku ei kukutata, hüsteerilist külaravitsejat ka mitte, täiskasvanud inimesed käituvad karistamatult nagu punt ameerika pereseriaali teismelisi.
Üle kolme ei saa sellele seebikale kuidagi panna ja tegelikult oleks puudulik õiglasem hinne. Aga et esimene osa ja ka esimene pool seda raamatut on kaunis kenad, olen heatahtlik.
Parandus: süda ei andnud rahu. Raamatu teine pool oli süžee poolest ikka väga väga õudne - mitte hirmutav, vaid totter. Ebausutav ja lisaks ka igav. Olen sunnitud langetama hinde puudulikule. Tuleb ausam.