Õige pea aga mässitakse kelmid Tal Verrari poliitilistesse intriigidesse ja paadunud maarotid leiavad end ehmatusega piraadikapteni ja tema esimese abi rollist. Ütlematagi selge, et ükski asi pole päris nii nagu pealtnäha paistab ja ootamatuid süžeepöördeid tuleb ette kuni päris viimaste lehekülgedeni.
Moodsale fantasyle kohaselt saavad mõned üsnagi sümpaatsed tegelased surma. Muidu on tegemist üsna laheda ja lõbusa tükiga, autor jälgib oma kelmidest peategelaste tegemisi üsna sügavalt keel põses. Kartused, nagu ilmutaks peale fantastiliselt tugeva avaosa sari nõrgenemise märke, on sedapuhku asjatud. Järg on täiesti vääriline hämmastavalt tugevale debüüdile. Kurvaks uudiseks, et planeeritud kolmanda osa The Republic of Thieves ilmumistähtaeg on edasi lükatud ja tsükli kolmas osa näeb tõenäoliselt ilmavalgust 2010. aastal.
Ütlematagi selge, et arvustajale see sari meeldib, kohe väga. Natukene tundus uskumatuna ilmselt poliitilisele korrektsusele lõivu maksmine, mis ilmnes segameeskonnaga piraatidelaevas. Olemata eriline asjatundja sõjaväeliste struktuuridega organisatsioonides, on isegi mulle selge, et karmi distsipliini nõudvad kohad (laev näiteks) ainult kannatavad, kui meeskond ja ohvitserid aeg-ajalt lõbusaid keppimisorgiaid peavad. Rääkimata sellest, kui raske on karmi korda säilitada inimeste seas, kes alles higiseid seksmaratone korraldasid. Aga see selleks, tegemist ju fantasyga ja olgugi, et Lynchi maailm veidike meenutab hiliskeskaegset või uusaja alguse Itaalia linnriike, on tegemist tema fantaasia viljaga ja võtame siis eelduse, et seal maailmas käivad asjad niimoodi.
Soe soovitus lugemiseks kõigile, kel uuem fantasy mokkamööda. Raamat ei eelda esimese osa tundmist, aga siinkohal teinegi soovitus: esimene osa oli küll murdosa võrra, aga siiski veel parem, nii et kes lugemist tahab alustada, otsige The Lies of Locke Lamora välja.