(romaan aastast 1989)
eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1989
Remsu lööb pika puuga Orwelli!
"1984" lugedes tekkis mul küsimus: kuidas on võimalik üldse niisuguse ühiskonna teke? Remsu sellele vastab ja väga põhjalikult.
Niisugust raamatut saab kirjutada ainult see, kes on ise totalitaarses ühiskonnas elanud. See ongi üks põhjus, miks "Kurbmäng Paabelis" on parem kui "1984".
Ühe koha pealt on siiski "1984" parem. Nimelt ütleb O`Brian, mis on sellise ühiskonna eesmärk. Võim, täielik, piiramatu võim kõige üle. Mitte rahva õnnelikuks tegemine, nagu ametlikult kuulutatakse.
"1984" Winston võikski olla Paabeli elanik põlvkonna võrra hiljem, Jeus või Joonatan näiteks. Nii et "1984" on käsitletav "Kurbmängu Paabelis" järjena (just sedapidi, sest "1984" on kõhetum, seda ka kirjanikumõtte mastaapidelt).
Mõnikord Remsu mängib lugejaga. Idee, et kirjanik ise on oma raamatu tegelane, kes samal ajal kogu aeg romaani kirjutab, oli minu jaoks uudne. See võimaldab huvitavaid paradokse ning Remsu ongi need kasutusele võtnud.
Kunagi Remsu kirjutas, et võiks teha klubi inimestest, kes on "Kurbmängu Paabelis" läbi lugenud. Mina olen kaks korda ja nautisin seda väga. Nautida võiksid ka välismaa targad inimesed. Remsu kirjutas raamatu tagaküljel oma raamatu hiilgavast edust välismaal. Pole need välismaa bestsellerid paremad ühti. Kui Remsut oleks tõlgitud inglise-saksa-jaapani keelde ja korralikult reklaamitud, olekski ta praegu maailmakuulus. Välismaalased kiidaksid teda ja esitaksid Nobeli preemia kandidaadiks... See oleks küll liigne. Kross ja Luik on ikka paremad kirjanikud.
Maniakkide Tänav võrdles $vejgiga. Miks ka mitte. Eesti $vejgiks sobikski Arthur Bannister. Bannisteri ja Maronit leidub igaühes, kes elanud nõukogude ajal. Mõni seda küll salgab -- ning valetab sealjuures.
