Kir Bulõtšov "Perpendikulaarne maailm", tõlkinud Arvi Nikkarev, Skarabeus 2010, 279 lk
-----
Kirjastus Skarabeus on ühe mehe tahtmine ja vägi. Ehk siis Arvi Nikkarev suures osas ise koostab, tõlgib, toimetab, annab välja. Niipalju kui ma olen ise selle kirjastuse kätetööga kokku puutunud siis annab Nikkarev välja selliseid asju, ilma milleta oleks eestikeelne ulmeruum kõvasti vaesem. Suur rõhk on vene autoritel, samas on ka soome päritoluga jutukogumikke ning mitmeid ingliskeelseid autoreid. Rõhk on jutukogudel (pea pooled) ning neid on nii antoloogiatena kui ka ühe autori kirjutisi koondavate tükkidena. Praeguseks suletud kodulehel oli kunagi kirjas nii: "Kirjastus "SKARABEUS" püüab avaldada ulmekirjandust, mida suuremad kirjastused ilmselt ei avaldaks." Mis on täitsa tõsi, kuigi arvestades, et suur osa ulmest on niigi nišivärk siis Nikkarev on omakorda veel eriti ummamuudu nomaad. Edgar Allan Poe "Novelle" järelsõnas on umbes selline jutt, et Poe on nagu orbiidita planeet, ilma milleta oleks meie päikesesüsteem oluliselt vaesem. Vot, Skarabeus on samasugune nähtus.
Vägev värk, et üks mees niimoodi oskab, tahab, viitsib ja teeb.
Kui korraks minna kujunduse maailma siis Skarabeuse raamatud on kahtlemata kummalised (ning selles osas kasutab Arvi teiste inimeste abi). Kasvõi seesama tuletab meelde nõukaaegseid - ja see pole üldsegi mitte paha! Ka selles punktis on jällegi tegu kindla orbiidita planeediga.
Raamat koondab kolme lühiromaani, "Mäekuru", "Perpendikulaarne maailm" ja "Tõrge-67".
"Mäekuru" tegevus toimub külmal võõral planeedil, kuhu tähelaev "Poolus" on õnnetuse tagajärjel sattunud. Laev jäetakse mägedesse ning inimesed põgenevad allapoole, kus kliima on natuke sobivam. Lühiromaan hakkabki peale kümmekond aastat peale õnnetust, kus vaikselt hakkab miniühiskond muutuma sest lapsena laevahukust pääsenud on nüüdseks teismelised, kes asuvad omakorda maailma avastama. Jutu sisu ja point ongi see, et kas (taand)areneda ja kohaneda vähe turvalisemas tasandikukeskkonnas või üritada minna laeva juurde lootuses, et sealt leiab vastuseid ning saab äkki midagi ette võtta peale vaikse tiksumise.
Lühiromaani täiesti eraldi mõõde on keskkond, kus loodus on inimese jaoks äärmiselt vaenulik ja karm. Üldse on jutu olemus nukker ja lohutu - mis emotsioonina on muidugi rusuv aga kirjanduslikult on lummav, väärtkirjandus selle sõna kõige paremas mõttes.
"Perpendikulaarne maailm" on hoopis teistsugune. Tegevus toimub nõuka-ajal, linnas Veliki Gusljar (kaardi pealt seda ei leia). Tegu on poliitilise pila, farsiga kus päratu liiklusmagistraali loomiseks minnakse paralleeluniversumisse (või perpendikulaaruniversumisse?) antigravitatsiooniseadet hankima. See lugu on pigem argisem, eriti kui olla nõuka-ajal elanud ja mäletada kõike seda jama. Antud romaan keskendubki sellele, kuidas samad inimesed võivad erineva taustsüsteemi puhul täiesti perpendikulaarseid otsuseid teha.
"Tõrge-67" on alternatiivajalugu. Päriselus oli aasta 1967 täis "50 aastat on möödas Oktoobrirevolutsioonist" hullust, muuhulgas taaslavastati teatraalselt tünnak Talvepaleele. Bulõtšov kirjutas aastal 1968 oma versiooni juhtunust, kus lavastus läheb üle hoopis päris rünnakuks, lendavad kuulid ja mürsud ning Talvepalee rüüstataksegi ära.
Lühiromaanis oli üks lahe äratundmiskoht (lk 227):
-----
Jarho rapsis vihmapiisad maha ja läitis suitsu, varjates leeki tuule eest laiade peopesadega.
"Pistke pakk taskusse," ütles Lenin. "Kes siis viiskümmend aastat tagasi "Belamori" suitsetas."
"Meid ei filmita," ütles Jarho. Nüüd rääkis ta ilma eesti aksendita. "Nad sõitsid vaksali juurde. Kohe algab seal lahing."
-----
Endale meeldisidki romaanid just niimoodi paiknemise järjekorras. "Mäekuru" on lummavalt hea, "Perpendikulaarne maailm" on äkki õrnalt-õrnalt lahjem (kusjuures endale tuli millegipärast Half-Life 2 arvutimäng pidevalt silme ette) aga ikka väga kobe. "Tõrge-67" oli sutsu liialt ära killustunud mu jaoks ning jäi lühikeseks. Aga samas ta istus ja meeldis ikka, kuigi ilmselt ilma ajalugu tundmata on see täiesti "meh?" pala.
Jälle üks kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annaksid. Siin raamatus on selline eriline hõng ja olemus, tuttavlik ja samas tundmatult põnev. Veelkord - Arvi Nikkarev teeb äärmiselt head tööd, müts maha ja kraaps.
Raamatu lõpus on suurepärane autori ja loomingu tutvustus, autoriteks on Kirill Ratnikov ning Mihhail Manakov.