Kir Bulõtšov

Aga jah, kogu koostaja võinuks panna suuremat rõhku žanriulmele ja väiksemat satiirile, sest žanripuhtaid teoseid oskas Bulõtšov tõesti hästi kirjutada, mida "Mäekuru" tõendab.

Kaanekujundus on jälle nii tehtud, et ainult asjassepühendatud saavad aru, et tegu on ulmega.

P.S. See eksitus autori esimese eestikeelse raamatuga sai nüüd ära parandatud. Jusiis olen piisavalt friik, et mitteulmelised raamatud ulmekale arvustust kirjutades lambist ei meenugi.

Ühesõnaga, mu senine kokkupuude Bulõtšoviga piirdus nende eelpoolmainitud lugude, "Bandula mõõga", pühapäevahommikuse lastefilmiga "Külaline tulevikust" kaugetel 80ndatel ja loomulikult klassikalise "Kolmanda planeedi saladusega" ja kahe lühilooga Skarabeuse 2006. aasta raamatus "Muumia". Mitte just väga palju...Sellepärast oli sellesuvine "Perpendikulaarne maailm" vägagi meeldivaks üllatuseks.

Mis siin ikka muud öelda... Seda raamatut oli eesti keeles vaja, Kir Bulõtšovit oli eesti ulmelugejale vaja ja jääb ainult loota, et sellega selle vene ulmeklassiku loomingu avaldamine ei piirdu. Ma saan aru et tema loomingust oleks avaldada veel küll ja küll ja loodetavasti mõni ühe käe sõrmede peal (kusjuures mõned näpud jäävad täitsa üle) ülesloetavatest regulaarselt ulmet avaldavatest kirjastustest võtab selle asja käsile.

Et väga hea kogu!

Lugude endi puhul piirdusin hindega, sest sisu on piisavalt kajastatud. Lisaks on igasugune ühtede kaante vahele panemine ikkagi akt, mis lubab autorit ja tema loomingut (ja muidugi koostaja maitset, aga see pole praegu teema) laiemalt vaadelda. "Perevali" olen ilmselt kunagi väga amu lugenud, siis see mulle erilist muljet ei jätnud. Et üks süngevõitu ellujäämislugu. Võib-olla oli asi keeleoskuses või minu tollases maailmapildis, ei tea, igatahes läks tookord minust see "kohandujate" ja "alleshoidjate" konflikt mööda, jäi vaid natuke viletsate põhjendustega just selliselt korraldatud ekspeditsioon, ja autori poolt pisut otsitud juhtumused, et just ainult lapsed laeva juurde jõuaksid. (Et minust õigesti aru saadaks -- seda kahe erineva maailmapildi konflikti on selles loos võimatu mitte märgata, küsimus on selles, kas see lugejas kaasa helisema hakkab...) Nüüd tundus lugu perfektne. Täpselt õiges tasakaalus etc etc... Andestatagu mulle need rohkem iseendale suunatud mõtisklused, aga oli aeg, mil ma väga hindasin jutus -- eriti SF-is -- loogikat, usutavust... Et palju neid eluga planeete nüüd kosmoses on, kuhu kukub laev, kus elavad pered beebidega; et kui see on kaugekspeditsioonilaev, siis jätkem beebid, kui see on selle taseme uurimisretk, kuhu beebidega minnakse, siis kuidas neid 17 aasta jooksul leitud ei ole; et sa põgened ülepeakaela *täiesti* tundmatusse keskkonda, võtmata kaasa isegi *relvi* või ühtki neist tuhandest asjast, mis selle mõõduga laeval relvana toimida oleks võinud; et siis, kui esimene paanika lahtub, ei ole suudetud 17 aasta jooksul minna tõeliselt hädavajalike asjade järele teed, mida üks kord õnnestus ära käia haavatute ja rinnalastega... Norimine? Muidugi. Ent lugu ei ole sellest ja lugu on hea.
"Perpendikulaarne maailm", nimilugu, on minu jaoks halvim, mida vene ulme sisaldab, kuigi see on Meistri poolt talutaval toonil kirja pandud. See on teatud liiki sotsiaalne utoopia, mis antud autori teoses küll mõnuga ka iseenda üle irvitab ja seetõttu seeditavaks muutub. No mõelge ise -- Venemaal poed, kust kõik inimesed vabalt delikatesse jmt osta saavad... pole kunagi olnud ja ei saa lähema saja aasta jooksul olema. Ehk siis igatsus asjade järele, mida ainult raamatutest lugeda ning reaalsuses valuutapoe ja punaparunitega seostada sai. Samas -- punktid ettenägelikuse eest, sest just see perpendikulaarne maailm seal ju teostunud on... Ehk selle sünguse eest "4", aga punkt läheb maha lahenduse eest -- (ehk ei ole spoiler) et kui nad seal siis koos "kurja" vastu lähevad ja kõik kaasa tulevad -- tahaks vastata vendade Strugatskite sõnadega (öeldud Teelise suu läbi Maksimile "Asutatud saares"): "Kes tõusevad? Kuhu nad tõusevad?" Ei ole nad kuhugi tõusnud, sita sees see rahvas on ja sinna ta jääb. Amen.
Samas viimane lugu on jälle nii hea, kui üks lugu üldse olla saab. Kuidas kõik, mis viltu minna saab, läheb viltu, ja kuidas siis on konflikt Talvepalee ümber jälle tüpselt see, mis ta on -- vähesed hoolijad kaltsakate bande vastu. Ma ei ole piisavalt ajaloolane osalemaks väitluses, kas Oktoobrirevolutsioon oli tohutu juhus või vältimatu õnnetus, kuid igatahes see kibeda huumoriga lugu rehabiliteerib minu silmis osa vene intelligentsi.

Nii et kokkuvõttes ei ole hindes kahtlus.

Hardcore ulmefännina oleks vast samuti esimese jutu sarnast sci-fi`d eelistanud, kuid kirjaniku loomingust ja stiilist üldisemalt annab minu meelest just seesugune kooslus - üks teaduslik-fantastiline, üks satiiriline ja üks alternatiivajalooline lugu - nagu praegu kaante vahele saanud on, parema üldpildi. Praegusel kujul on seal midagi igaühele - nii tõsisele fännile, kui ka lihtsalt tavalugejale. Seega õnnestunud kooslus.

Ka minult saab raamat hindeks "viie" - mis on parem, kui minu poolt lugudele eraldi antud hinnete aritmeetiline keskmine. Võin vaid kahetseda, et ei lugenud seda raamatut enne 2011 aasta Stalkeri hinnete andmist - just minu hääl oli see, mis "Perpendikulaarsel maailmal" parima antoloogia või kogumiku tiitli saamisest puudu jäi...