Selle tundmatu ja väheviljaka autori käesolev jutt olevat ilmunud ajakirja Belgravia Magazine veergudel 1887. aastal ning kui uskuda Mutatewebi (end. Renegade Futurist, end. TechnOccult), peaks see tõenäoliselt olema esimene ulmejutt, kus kasutatakse mutandimotiivi.
Üks on kindel: jutt ei ole hea. Õnneks ka mitte eriti pikk, nii et veidra ajaloolise kurioosumina soovitan retrogurmaanidel siiski mekkida. Mõnes mõttes on lugu ju lausa päevakajaline — Darwini mingist asjast möödus tänavu ümmargune arv aastaid ning evolutsiooniteemaline “debatt” vahutab iga temaatilise teadusuudise kommentaarisabas. Jutt räägib nimelt, kuidas keegi professor oskab elektriga kiirendada evolutsiooniprotsessi. Selleks kõlbavad hästi Läänemere põhjast leitud ürgpisikud.
Loo algus oli isegi päris haarav; hoolimata aurupungi kui nähtuse teadvustamisest ei ole ei algupärasest auru-ulmest (nagu Verne või Wells) ega moodsast retrofutust (nagu Jeter või Blylock) seni ette sattunud lõiku, mis toonast zeitgeisti tabavamalt edasi annaks kui professor Bommsenni reisikohvri sisu: särk, saapad, püksid, mikroskoop, märkmik ja püss. Olid ajad...
Tai, vabandust, Siiami džunglisse tunginud kahemehe-ekspeditsioon jääb laagrisse. Professori assistent söandab uurida, et miks neil provianti pole. Professor hakkab aku abil ühest ürgpisikust hapukapsast ja teisest loomalihavorsti “kasvatama”. Tagajärjed on ootamatud, kuna veise kunstlikku evolutsiooni ei õnnestu õigel hetkel peatada.
Selline ogaravõitu ja segane lugu väga halvasti motiveeritud tegelastega, mille lõpplahendus peaks vist olema õudne. Jääb mulje, nagu oleks autor usklik, kes on soovinud loodusteadlasi pilada, aga pole hästi välja tulnud.
Üks on kindel: jutt ei ole hea. Õnneks ka mitte eriti pikk, nii et veidra ajaloolise kurioosumina soovitan retrogurmaanidel siiski mekkida. Mõnes mõttes on lugu ju lausa päevakajaline — Darwini mingist asjast möödus tänavu ümmargune arv aastaid ning evolutsiooniteemaline “debatt” vahutab iga temaatilise teadusuudise kommentaarisabas. Jutt räägib nimelt, kuidas keegi professor oskab elektriga kiirendada evolutsiooniprotsessi. Selleks kõlbavad hästi Läänemere põhjast leitud ürgpisikud.
Loo algus oli isegi päris haarav; hoolimata aurupungi kui nähtuse teadvustamisest ei ole ei algupärasest auru-ulmest (nagu Verne või Wells) ega moodsast retrofutust (nagu Jeter või Blylock) seni ette sattunud lõiku, mis toonast zeitgeisti tabavamalt edasi annaks kui professor Bommsenni reisikohvri sisu: särk, saapad, püksid, mikroskoop, märkmik ja püss. Olid ajad...
Tai, vabandust, Siiami džunglisse tunginud kahemehe-ekspeditsioon jääb laagrisse. Professori assistent söandab uurida, et miks neil provianti pole. Professor hakkab aku abil ühest ürgpisikust hapukapsast ja teisest loomalihavorsti “kasvatama”. Tagajärjed on ootamatud, kuna veise kunstlikku evolutsiooni ei õnnestu õigel hetkel peatada.
Selline ogaravõitu ja segane lugu väga halvasti motiveeritud tegelastega, mille lõpplahendus peaks vist olema õudne. Jääb mulje, nagu oleks autor usklik, kes on soovinud loodusteadlasi pilada, aga pole hästi välja tulnud.