Eelkõige on “Needle in the Groove” minu jaoks olnud raskesti kättesaadav raamat — küttisin läbimüüdud teost eri kanaleid pidi päris pikka aega, sain korra kättegi, ent unustasin siis marsruuttaksosse... Ehkki saatus Nooni rave-romaani minust kõigi vahenditega eemal hoida püüdis, jäid need napiks kõikjaldase elektroonilise basaari võimaluste kõrval, mis ebamugavas formaadis, pentsikus keeles ja ressursse priiskava taandega harulduse mulle viimaks kulleriga koju tõid. Loetletud omadused (ning vahendusteenuste maksumus) on ka ainsad (ja vaieldavad) põhjused nurinaks — sisu teeb ebamugavused küllaga tasa.
Lühidalt süžeest. Kogemuste ja kireva minevikuga pubiroki-basskitarrist, kelles säilinud veel terake katsetamisjulgust, liitub eliitklubi keldristuudios tegutseva avangard-tantsumuusika-kollektiiviga. Kanepimaias, sensuaalne neegritar kähedal vokaalil, siilisoengu, maika ja traksidega misantroopne süstlaorjatar DJ-dekil ning introvertne, ülitäpse käe ja eriliselt hämara taustaga trummar miksivad oma loomingut uudsel nano-digi-tehnoloogial, mille liides kujutab kirju geeliga täidetud kummipalli. Loksutad seda, ja juba on valmis järgmine miks...
Romaani ulmelisim element ongi see geeliline helikandja. Noon poleks Noon, kui audiogeel ei osutuks peagi ka loomingulisust edendavaks uimastiks. Ning loomulikult muutuvad selle omadused seda ootamatumaks, mida karmimal moel seda sisse laksida: neelamine toob elevuse ja süvendatud muusikataju, suitsetamine raske transi ja kehavälise kogemuse, süstimine...
Noon suudab tekstiga žongleerimise, cut-up-sõnavermingu (kaleidofunk, dubgeist, deepcore jne), läbivalt väikese tähekasutuse ja omaloomingulise grammatika juurutamise ning geniaalse pealtnäha-juhuluuletamise kõrvalt jutustada enamasti põneva, tihti naljaka, sügavalt traagilise ja meeletult kaasakiskuva loo Manchesterist, mässavast noorsoost, subkultuuride ajaloost ja uimastite reetlikkusest. Kui korraga pakuvad huvi nii psühhedeelsed popajaloorännud, basskitarrimängu esteetika kui tõsikirjanduslike taotlustega ulme, on “Needle in the Groove” nagu literatuurne rusikas bibliofiili silmaauku.
Lühidalt süžeest. Kogemuste ja kireva minevikuga pubiroki-basskitarrist, kelles säilinud veel terake katsetamisjulgust, liitub eliitklubi keldristuudios tegutseva avangard-tantsumuusika-kollektiiviga. Kanepimaias, sensuaalne neegritar kähedal vokaalil, siilisoengu, maika ja traksidega misantroopne süstlaorjatar DJ-dekil ning introvertne, ülitäpse käe ja eriliselt hämara taustaga trummar miksivad oma loomingut uudsel nano-digi-tehnoloogial, mille liides kujutab kirju geeliga täidetud kummipalli. Loksutad seda, ja juba on valmis järgmine miks...
Romaani ulmelisim element ongi see geeliline helikandja. Noon poleks Noon, kui audiogeel ei osutuks peagi ka loomingulisust edendavaks uimastiks. Ning loomulikult muutuvad selle omadused seda ootamatumaks, mida karmimal moel seda sisse laksida: neelamine toob elevuse ja süvendatud muusikataju, suitsetamine raske transi ja kehavälise kogemuse, süstimine...
Noon suudab tekstiga žongleerimise, cut-up-sõnavermingu (kaleidofunk, dubgeist, deepcore jne), läbivalt väikese tähekasutuse ja omaloomingulise grammatika juurutamise ning geniaalse pealtnäha-juhuluuletamise kõrvalt jutustada enamasti põneva, tihti naljaka, sügavalt traagilise ja meeletult kaasakiskuva loo Manchesterist, mässavast noorsoost, subkultuuride ajaloost ja uimastite reetlikkusest. Kui korraga pakuvad huvi nii psühhedeelsed popajaloorännud, basskitarrimängu esteetika kui tõsikirjanduslike taotlustega ulme, on “Needle in the Groove” nagu literatuurne rusikas bibliofiili silmaauku.